Kuna ETV minutiline lõik ei edastanud kõike, mis Talvepäevadel toimus, siis lubage mul edastada ürituse omapoolne ülevaade neile, kes kahjuks kohale ei jõudnud.
Alustan ilmast. Varahommikul asju autosse tassides tekkis mõte, et äkki ei ole tark lennukit kaasa võtta. Tuul oli keskmisest tugevam ja õhk niiske, nii et mõne minutiga hakkas juba külm. Siiski otsustasid kõik, et Talvepäevadele tuleb täisvarustuses minna.
Vähemalt kahel esimesel ekipaazil, kes Toila Pühajõe äärde laupäeval jõudsid tekkis kahtlus, et äkki ei saagi kohale - vähemalt autoga. 500 m enne sihtkohta jõudmist muutus tee läbimatuks. Öösel oli pinnatuisk liikumise tavasõidukitele sulgend. Õnneks sebis Keks traktori, mis tee lahti lükkas.
Enamus jõudis kella 11-13 vahel kohale. Koheselt seati ülesse hulgaliselt arvutied, et simulaatoriga näppe soojendada. Kaks videoprojektorit leidsid kasutust erinevate lennuvideode ja simulaatori pildi kuvamiseks. Harjutati loomulikult simulaatori võistluseks. Igaks juhuks pandi valmis ka pommitamisvõistluse lennuk, mis sai kiirelt töövalmis ja mida oli vaja kohe katsetama minna. Trotsides turbulentset ilma pidi päeva esimese lennu siiski sooritama. Kergekaalulisele Mentorile kinnitati ping-pongi palli kahur, mis laeti moonaga ja visati marusesse õhku. Ootused pommitamisvõistlust pidada kadusid peale seda, kui pall sihtmärgist tuule tõttu vähemalt kilomeetri jagu eemale kukkus. Imekombel sai Mentor maandatud ja kõik põgenesid tormi eest tagasi tuppa.
Pererahvas oli selleks ajaks valmis saanud väga maitsva lõunasupiga, mida kõik nosima asusid. Söögilauas käisid jutud, et see oli vist täna ka viimane lend, kui Keks järsku teatas, et 20 min pärast on ETV kohal - leib pidi kurku kinni jääma - vähemalt minul. Ei saanud ju riigitelevisiooni kostitada suppi lürpivate mudelistidega. Võeti vastu otsus, et teeme vähemalt väljanäituse lennupargist. Kõhud täis mindi lennuarmaadat autodest välja võtma. Aluoja puhkekeskuse valge sisehoov muutus kiirelt kirjuks erinevatest lennukitest ja kopteritest. Kergematele isenditele pandi raskemad peale, nii suudeti vabalennu "võistlust" vältida. Juba oligi Ago Gaškov ja operaator kohal. Massi näod muutusid veidi närviliseks ja igaüks üritas teha nägu, et mina ei tea neist mudelitest midagi. Selles põrusid täielikult Keks ja Kati. ERRi staarreporter sai need õnnetud oma haardesse ja ei lasknud enne lahti, kui kõik mudelistidele esitatavad tüüpküsimused vastuse said. Meie esindajad miljardipubliku ees said oma tööga suurepäraselt hakkama (Keksil olid seekord ka riided seljas!). Ühtäkki hakkasid paljud mudellenduriteks ja mõni lausa otsustas lendama minna. Kuno lõi oma Extrale hääled sisse ja järgmine hetk oligi ta õhus, kaameramehe videosilm tema lendu saatmas. Kopterimeeste au kaitses esimesena Iivo. Nüüd läks juba operaator segadusse - kumba lennuvahendit filmida, nii et midagi head (tavainimese jaoks arvatavasti crash vmt) ikka peale jääks. Et kaameramehe elu veel raskemaks teha tõstis Tarmo oma Funtana ka õhku. Lõpuks sai tavainimene oma tahtmise. Päeva uudis "lennukatastroof" sai videosse. Ajakirjandus rahul - Tarmo mitte nii väga. Lohutuseks vast ainult kuulsusrikas lõpp Funtanale. Keset lennuplatsi oli üks kask ja loomulikt sinna pihta saadi.
Kus on üks ajakirjanik, sinna tuleb ka teine. Suure sagimise taustal oli meie hulka sulanud Põhjaranniku ajakirjanik koos fotoreporteriga. Viimasele meeldis väga Tiidu Airwolf ja Jani Seawind, mis samuti õhku said. Peab mainima, et vahepeal läks ilm veidi paremaks ja lennutajaid tuli järjest juurde. Isegi esmalend tehti Imm´i kollasele Piperile ära. "Roolis" loomulikult omanik ise. Kuna esmalend on alati ettearvamatu, siis sõideti selleks varulennuväljale, kus asustus pisut hõredam. Õigesti tehti. Esimene start kollase iludusega oli ekstreemsuste tippteos. Räägitakse, et Piper tegi kohe peale maast eraldumist sõlme aga äss piloot päästis lennuki hullemast. Teine start oli juba kõik nii nagu peab. Õues lennati peaaegu päikeseloojanguni - etteruttavalt võib öelda, et toas hiljem peaaegu päikesetõusuni.
Õhtul toas leidsid kõik endale kiirelt tegevust. Ühed soojendas keha Jägermeistriga, teised remontisid lennuvahendeid, kolmandad paranadasid oskusi simulaatoril. Ervin pakkus kõigile muusikavideode elamust. Loomulikult mängiti esimesena Village People, Pet Shop Boys
ja Jimmy Sommerville menulaule, meenutamaks Kalle ja Ervini arutelu
videodiskost. (Kusjuures Kallele teadmiseks, et naismudelistid on täiesti
olemas Eestis ja mõnedel meesmudelistidel naised Talvepäevadel kaasas
)
Nii et disko oli väga aktuaalne teema.
Kõigil tundus olevat hea ja lõbus olemine. See ei saanud nii jätkuda!
Liiga hea tundus kõik ja et universumis valitseks taas tasakaal tehti
algust Real Flighti võistlusega. Algselt plaanitud takistusrada, mille
pidi simulaatoris aja peale läbima osutus paljudele liiga keeruliseks.
Süüdi ei olnud kindlasti ju soojendavad vägijoogid vaid rajakonstruktorite väärarusaam inimvõimetest. Kiirelt lahendati probleem kergema raja ehitusega. Võistlejaid oli palju ja võistlus põnev. Esimest ja teist kohta lahutas 1 sekundi kümnendik. Teine ja kolmas koht pidid järjestuse paika saama lisalennuga, sest kõik kolm katset olid mõlemal identsed.Kuna auhinnad olid väärtuslikud, siis pingutati kõvasti ja võtei suuri riske, mistõttu pea pooltel lõppesid katsed crashiga. Mõni pakkus vastasele ka sõbralikult pisut kangemat, et teise reaktsiooniaega "parandada". Niikaua kui võistlusi peeti kattis pererahvas õhtusöögilaua - kindlasti pikim laud mille taga mina eales söönud olen, oma 250 m kindlasti pikk. Võistlused peetud asuti õhtust sööma. Õhtusöögilauas autasustati pidulikult Real Flighti võistluse parimaid. I koht Andu sai uue lennuki omanikuks, II koht Tarmo sai rehvivahetuse teenuse, III koht Marek autodiagnostika teenuse (kahjuks mul ei ole autot, on vaid Mazda 626 95`). Eriauhinna õlivahetuse teenuse sai Kati, kui parim naisvõistleja.
Eelmine aasta oli Talvepäevadel ka meie kõigi sõber Olaf, kes kahjuks enam elavate seas ei ole. Võtsime Olafi mälestuseks pitsi.
Ühtäkki segas õhtusööki Aktuaalse kaamera põhiuudis: mudelistide Talvepäevad Toilas. 300 m söögilauda oli tühi 3 sekundiga. Kogu mass voolas telekatuppa. Mudellendurid said 2 minutit kuulsust!
Meeleolu laes jätkati õhtusööki. Kohapeal tehtud maitsev talutoit oli pika päeva lõpus eriline nauding. Õhtusöögilauas võeti ette kõik maailma aktuaalsed teemad. Nalja sai palju ja kogu maailm pandi paika. Jan ja Anatoli kostitasid auhinnatuid päid ja teisi julgemaid ühe eriti huvitava joogiga - mina selle nime enam ei mäleta millegipärast.
Päeva ametlik osa hakkas lähenema lõpule. Jäänud oli veel maitsta saunamõnusid.
Reivo alias Ropka kibenäpp tõi sauna eesruumi kitarri. Mina arvasin, et mudelistid oskavad kiirelt liigutada vaid pöidlaid või äärmisel juhul ka nimetissõrme aga Kuno, Antu, Ervin, Andu, Imm jne tõestasid, et ka teisi sõrmi kiirelt liigutada osatakse - täpsustuseks olgu öeldud, et järgmine hommik ei teadnud neist pooled kuidas kitarri käeski hoitakse. Saunas käidud lõppes Talvepäeva ametlik osa. Mõned teavad, et sellele järgnes ka mitteametlik osa. Üksikud teavad, et see kestis varahommikuni. Aga mitte keegi ei tea, mis täpselt tehti.
Siiski on säilinud üks pilt, millelt on näha, et nt pidi inimene maanduma minikopteriga õllepurgile, et omandada õigust sellest juua. See on vaid killuke informatsiooni, mis võib anda meile aimu sellest, mida pidid osad taluma sellel nii salapärasel mitteamtlikul osal.
Pühapäeva hommikul pakkus pererahvas uniste nägudega mudellenduritele korraliku hommikusöögi. Ilm oli ilus ja Keks pakkus välja, et lähme Ontikale juga vaatama. Mõeldud tehtud. Kuna minul on selle joaga arved klaarida, siis võtsin Mentori kaasa ja varustasin ta pildistajaga. Eelmine aasta neelas see koht minu fotoka koos ilusate aerofotodega ja pühapäev oli kättemakus aeg. 3-4 autotäit rahvast jõudis külmunud koseni. Ülejäänud eksisid ära või sõitsid hoopis koju. Kes kohale jõudsid hakkasid panka, koske ja merd uudistama. Valmis pandi ka Mentor ning kose tulistamine fotoaparaadiga võis alata. Üllatuseks avastasin, et panga kohal lennates ei ole mootorit enam teatud kõrgusest alates kasutada vaja, vaid lennuk hoiab või tõstab kõrgust tõusvate õhuvoolude abil. Tuul oli mere poolt ja vastu panga seina põrgates suundus see üles ja põrkas Mentori tiiva alla, võimaldades Mentoriga mäeveeru lendu sooritada. Kogesin seda esimest korda. Ehituselt mitte- plaaneriga tõusvas õhuvoolus lennata oli harjumatu vaatepilt. Kasutasin energiasäästliku lennustiili ära ja klõbistasin ohtralt aerofotosid. Kui näpud ära külmusid võttis Tarmo juhtimise üle. Seekord jäi kaamera lennukisse ja kuigi maandumine oli keeruline sai ka lennuk tervelt alla. Tagasi Aluojal tegime veel mõned aerofotod armsaks saanud puhkekeskusest, pakkisime asjad, tänasime pererahvast, jätsime kingituseks paremad kaadrid lennust ja asusime tagasiteele kodudesse.
Loodetavasti kutsutakse meid ükskord tagasi, et siis jälle koos lõbusalt aega veeta.
Suured tänud Keks ja Aluoja puhkekeskuse pere!