
Esimene lend sai tehtud staadjonil, kus puud ümberingi ja suht vähe ruumi, värin oli nii suur sees, et pult ei tahtnud käes püsida. Sain siis lennukil rattad maast lahti ja siis tajusin, et ruumi ei ole platsil peaaegu ültse, kuna asi liikus ikka nii kiiresti(polnud ju mingit eelnevat ettekujutust), sain siis lennukil ilusti otsa ringi ja kohe ka maanduma mis ka üllatavalt hästi õnnestus, teist korda ei uskunud enam staadjonil lennutada nii läksime koos seriff-iga Ridali lennuväljale kus enam tagasi ei hoidnud, kohe lendu ja alles 5min pärast sai maandutud, tuju laes ja lennuk terve, ühesõnaga seda tunnet ei saa seletada.
Muidugi kõigile siin foorumis suured tänud igasuguse info eest, mida ma olen lugenud ja veel suurem tänu Kunole kes on palju õppetussõnu jaganud TÄNUD

