Mudelismifoorum

Sain sääraseid Ebayst 2 tk. Uued. Mingil põhjusel hakkasin uurima enne kopterile installimist. Ja selgus huvitav tõsiasi: mõlemal on harja kumer osa mootori kollektoriga risti!!!???
Ehk siis kollektori vastu puutvad vaid kumeruse peened ääred. Otse loomulikult on niiviisi kontakti takistus suur, hari peaks ruttu põlema. Samuti peaks kollektor ise niiviisi kähku hävima.
Kahtlustan, et mu esimesel säärasel vurril oli sama jama ja seepärast ta üle kuumeneski.

Või teab keegi mingit seletust, miks harju (minu arvates) valet pidi mootorisse topitakse?

/Felch

Nii on tehtud näiteks kõigil graupneri mootoritel.Põhjus-sissetöötamisel kulub kollektori tööpind sirgelt,mitte keskelt lohku.Uus mootor tuleb ilma koormuseta sisse töötada.Kiirviisil on seda tehtud isegi nii et pannakse mootor taguotsapidi veeklaasi ja lastakse töötada madalamal pingel.Kui vesi must, vahetad ja nii seni kuni vesi enam oluliselt ei määrdu.Pärast seda mootori hoolikas puhastamine/kuivatamine(hea oleks suruõhuga),lõpuks pukside/laagrite määrimine.Sissetöötamata mootori harjadel puutepind kollektoriga väike,vool pinnaühiku kohta suur.Tulemuseks harjade/kollektori ülekuumenemine ja kutu ta ongi.Ise tapsin kunagi nii speed500 mootori paadil.Ehk oli abiks.

Unustasin mainida et kui kasutad seda trikki,siis väldi mootori üleni vette uputamist.Mingil mulle teadmata põhjusel rikub vesi magneteid,teeb nõrgemaks.

Tähh seletamast aga olen nii rumal et ei saa ikkagi pihta. Puust ja punaseks....
- uuel mootoril on hari risti, kollektoriga puutub kokku vaid tehases harja formeeritud kumeruse ülemine ja alumine äär, noh ca 10% üldpindlalast. Kontaktitakistus järelikult suur ja kollektor peaks kuluma vaid 2-st kohast (tekib 2 ringi). Harja puru tuiskab....
- oletame et panen ta kohe tööle, hari hakkab kuluma ja seega kaob kogu esiosa (algse kumeruse ulatuses, muide nii ka juhtus mu esimesel 370-l). Edasi sööb kollektor harja uue kumeruse oma kuju järgi. Tulemus: suur hulk harjast on lihtsalt vasta taevast lastud. Kogu harja "sissetöötamise" ajal on kontakti pind mootoriga üsna tagasihoidlik...
Miski minus keeldub sellest loogikast aru saamast (formeerime sobiva kujuga harja ja siis laseme mootoril temasse teistpidi kontaktipinna sisse süüa ???) või on asi tõesti nii?
Ilmselt ikkagi sain seletusest valesti aru.

Said siiski õigesti aru,nii ta kuramus on jah.Seevastu korralikult sissetöötanud harjad kuluvad mõistliku koormuse juures suht vähe.Aga eks me neid mootorikesi ju ekspluateerimegi piirkoormusel ja üle selle.See on tehtud tavakasutajale mõeldes,et küll nad ise paika kuluvad.Mudelismis ületame ju harilikult ettenähtud nimipinget.Harjapuru lendab jah kui kohe täislaks selga laduda,kirjutasin ka et lase algul madalama pingega ja koormuseta või väikese koormusega töötada.Pahatihti pole kollektor ka ideaalselt tsentris,suurte pööretega viskab harja õhku,tekib säde mis paneb harjad siva nahka ja ajab kolle/harjad kuumaks.Võistlusmootorite kollektorid treitakse iga võistluse järel üle.Vähemalt korralikel profimootoritel mille kollektori lamellid palju paksemad.Kui hästi otsid,siis sellest netis juttu ka.Isegi nägin kunagi ammu omatehtud pisikese treipingi õpetust.Seal ajas mingi 400/500 mootor kummirõngaga ringi rootorit mis oli võlli otsasid pidi pandud kahe püstise sälguga pleki vahele.Vedav mootor oli allpool,nii et kummirõngas hidis rootorit ise soontes paigal.Otsi midagi brushed mootori hoolduse kohta,usun et leiad.Ei mäleta enam,kus ise nägin.Kuigi see kõik tundub ehk uskumatu aga kunagi tundus võimatu ka see,et elektrimootor on oma väikese võimsuse ja kaalu(+akud ju ka) suhtega võimeline lendama!

Olen viimase aasta jooksul hakanud tihedalt kokku puutuma juhtraja automudelitega tegelevate inimestega, see, mida seal elektrimootoritega tehakse on juba ulme - isegi mudelistide mõistes.

Umbes sellised speed 280 suurused kahest küljest lapikud mootorikesed maksavad tuhandeid ning arendavad pöördeid sinna 100k kanti. Mähis peab vastu vaid võistluse või paar ning mõnda kollektorit treitakse ühe võistluse jooksul juba mitu korda. Enamustes klassides puutuvad rada vaid tagumised rattad, mis treitakse toorikutest ise mõõtu ning töödeldaks vastavalt, et ring, mis on 37 meetrit pikk, läbitaks vähem, kui nelja sekundiga.

Muidugi on ka lendavate mudelite tippklassides tavamõistes äärmuslikud lahendused:

Süsirooving metallkorpuse asemel! Iga gramm arvel ilmselt..

Sain jälle targemaks, tänud seletamast.