Mudelismifoorum

Kas on tõsi, või mulle lissalt tundub nii, et lennukid, millel on rataste asetus 1 ees ja 2 keskel, nendega on lihtsam maanduda, kui nendega, millel on 2 ratast ees ja 1 taga? Simulaatoris on vähemalt küll selline tunne.
kuidas oleks õige maandumine sellisega, millel on 1 ratas taga? kas esimesed 2 ratast enne maha ja siis sujuvalt tagumine, või kudagi 3 ratast korraga???
igatahes, kui hangin enda esimese õige lennuki, siis kipun ikka sellise poole, millel 1 ratas ees ja 2 keskel. Loomulikult ülatiivaline

Äkki paar seletust

Üldiselt peaks üks ees lennukid olema pisut lollikindlamad ning propellerisõbralikumad. Nimelt ei õnnestu viletsal maandumisel või õhkutõusul propile nii kergesti maandumisrada tutvustada.
Samas üks ratas sabas lennuk tundub minu isikliku kogemuse põhjal olema pisut mugavam (vaata "sõjalinnu" punkti erandi kohta). Nimelt on tõusul-maandumisel tiiva kohtumisnurk pisut suurem (nagu maandumisel peakski olema), ning lennuk stardib-maandub nagu loomulikumas asendis. Lisaks veel see, et üksik ninaratas kipub konarlikumal pinnal üsna palju suunaga mängima.

Eraldi klassi moodustavad "sõjalinnud" (ehk siis üks taga pluss raskuskese väga esimese rattapaari lähedal). Nende puhul on saba õhkutõusmine üsna tavaline juba mootori käivitamisel (tõstmiseks piisab juba propellerijoast ), samuti tuleb maanduda ning hoog maha võtta ainult kahel rattal liikudes (pluss veel küllaltki suur maandumiskiirus). Kui nüüd see kompott kokku segada, siis saame suhteliselt raskesti ruleeritava masina, millel komme õhku tagasi põrgata, või siis üles karata, ning kohe stallida.

Aga üldiselt on nii, et kellele ema, kellele tütar. Samuti sõltub väga palju "mugavust" ka muudest parameetritest. Mina näiteks ei ole veel kuigi sõbraks saanud oma RQ-1'ga, millel on vaatamata oma "lihtsale" telikule väga paha komme peale maa puutumist uuesti õhku karata. Ise kahtlustan, et mudel on hetkel veel liiga kerge.

jepp .. simus just seda "üles kargamist" ja "põrkamist" mõtlesingi. aga eks see vist ole ka harjutamise asi

ninarattaga lennuk ei taha muru peal (eriti kui muru vähe pikem on) üles tõusta,kuna takistus surub nina maha ja ei lase lennukil kiirust koguda.Maandumisel jälle kipub ninaratas lennukit nö. uuesti õhku viskama,ehk "kits" on kerge tulema.Aga eelistada üht teisele nagu ei oskakski - mõlema skeemiga saab hakkama.
Sabarattaga lennukit ehk vähe kergem selles mõttes ehitada,et ratta paneb pöörama kiilu juhtpind ja ilmselt on väike ratas sabas ka kaalult kergim,kuna ta võib olla oluliselt õrnem,kui ninas kogu mudeli raskust vastu võttev ratas.
Raske maandumise puhul on purustused ninarattaga ilmselt suuremad,kuna ratas kinnitatakse tavaliselt mootori raami külge,mis puruneb ja tuleb poest uus osta.Sabaratta puhul rasked maandumised tavaliselt lõpevad teliku õgvendamisega,halvemal juhul kere kerge liimimisega,mida saab toimetada ka välitingimustes.NB!propp läheb mõlemal juhul ühtemoodi katki.
Ninaratas säästab proppi ruleerimisel.

kõrgema heinaga on ka sabarattaga väga ohtlik tõusta. Võib juhtuda, et eraldutakse maast liiga väiksel kiirusel ja liiga suure kohtumisnurgaga ja varisetakse läbi. Kui aga kõrgustüüriga saba maas ei hoia siis kukub lennuk ninale suure takistuse tõttu ratastel. Kõik see muidugi on jama kui on väga võimas mootor , siis pole karta varisemist.

Üldiselt algajale soovitaks ikka rohkem nina-rattaga lennukit. Saba rattaga kisuvad startides suuna vasakule ja algajal on seda väga raske korrigeerida. Eriti hullud on selles suhtes sõjalinnud.

mootori võimsus on oluline,aga võibolla veel tähtsam on staatiline tõmbejõud.Kui ikka tõmmet vähem kui lennukil kaalu on see startimise värk vaevaline mõlema skeemi puhul.Niiet dünamomeeter saba külge ja proppe-mootoreid valima