Mudelismifoorum

Vaadates erinevaid mudelipoode,olen jõudnud järelduseni,et puitkeredega mudeleid on väga vähe,seda eriti plaanerite osas.
Suurem osa keresid on mingil ühel või teisel moel vormitud plastikust,tehtud klaasriidest,süsinikust ja mis iganes keemiast.
Kas ja kuidas on koduste vahenditega võimalik teha klaasriidest ja muudest plastikutest lennukikeresid.
Vahtplastiga on asi lihtne,võta ja vooli ning lihvi.
Plastikud ,klaasriided ,süsinikud aga.......olen nõutu.
Ilmselt tuleks kasutada mingeid vorme.......

Üks kompetentsemaid klaasplastist ja süsinikust lennukitegijaid on Janno Neemelo,tema suisa elatub sellest.Ise olen jõudnud järeldusele,et ise tehes on balsa kõige parem materjal - kerge,hästi töödeldav ja lihtsalt parandatav,kui läheb midagi viltu ja lennuk maase sukeldub.Klaasplastist lennukit on kehv parandada ja vahest ei ole isegi mõistlik.Igasugune vormide tegemine jne on otstarbekas siis,kui on hiljem tahtmist lennukeid rohkem vorpida.Hea näide Viljandis nähtud õhuvõitluse Mustangid.
Ise olen arvamusel,et tänapäeval on juba mõistlikum lennuk valmina osta.Isetegemisel on mõte vaid siis,kui mõlgub meeles mingi eriline unistus või kui tööstuslikku lennukit ei saa vajaliku tasemeni tuunida.Kui siiski on vaja mingi tükk valmistada,olen kindel,et Janno aitab.

Teine võimalus on pöörduda Heino Kõrveli poole, kes samuti toodab mudeleid, tema käest on võimalik ka kohe valmis plaaneri kere osta.

Klaasplastist lennukit on kehv parandada ja vahest ei ole isegi mõistlik

See nõuab suts harjutamist kuid üldiselt on klaasist või kevlarist kere üsna lihtne parandada ja tulemus ei ole sugugi nõrk.

Arne vist ka tegeleb asjaga juba aastaid, loodetavasti võtab varsti siin ka sõna http://home.cyber.ee/arne/

Ma isetegemist veidi kaugemalt näinud, kuid parandamisel päris lähedal seisnud.
Klaasplastist, kevlarist ja söest mudelid täiesti parandatavad. Köik söltub vigastuste ulatusest ja iseloomust.
Kui peale maaühendust vaid peatäis puru, siis loodussöbralikult kasutaksin prügikotti, kui vaid mönest kohast murdunud, ka pooleks, siis parandamine suhteliselt lihtne.
Olen mudeleid päris mitmes situatsioonis ja pöhjusel sügavale maasse lasknud, ka rumalusest. Kui tiival tala veel terve, siis olen pinna teibi ja möne toetustikuga enamvähem öigesse vormi ajanud ja august hästi vedelat CA liimi hulgaliselt sisse kallanud, tiiiba paar korda ümber telje keerutanud ja ülejänud liimi välja nöriseda lasknud. Edasi vajadusel aktivaatorit sisse ja tiib jälle olemas. Suuremad augud tiivas olen balsaklotsidega täitnud ja vajadusel ka söeriiet vöi klaasriiet klotsidele ümber mähkinud ja vedela CA liimiga paika pannud. Liivapaberiga siledaks ja vajadusel värv peale.
Läheb veidi raskemaks, kuid mitte oluliselt.
Delamineerunud tiiva olen ka CA liimiga läbi immutanud ja toimib jälle.
Vastupidavuses ei ole parandatud tiib kindlasti sama hea, kui uus, kuid enamusel juhul piisavalt tugev, vähemalt tavalise plaaneri lennu jaoks.
Korduvalt parandatud tiiva, mitu allakukkumist raadioside häirete töttu, sain löpuks Nurmsis vöistlustel vintsiga startides ikka pooleks ka.
Kere peaks parandatuna teises mudelis edasi elama.
Kere parandamine veidi keerulisem, sest üldjuhul kere on ka kandev konstruktsioon. Kui vöimalust on, siis olen sisse pinnale klaas- vöi süsiriiet pannud ja vedela vaigu vöi CA liimiga fikseerinud. Kui ligi pole mahtunud, siis peale klaas- vöi söeriiet mähkinud ja vedela vaigu vöi CA liimiga immutanud.
Toimib.

Mart.

Jah, vorm on võtmesõna. Vorm ja vaakum. Kõige olulisem on see, kas kasutatakse positiivset või negatiivset vormi. Positiivse vormi korral on olemas täpselt tiiva või kere kujuga vorm, mille peale pannakse siis epovaiguga immutatud klaas-, süsi- või kevlarriie vajalikus konfiguratsioonis. Siis läheb see asi vaakumkotti kus asi tihedalt vormi vastu surutakse. Kui vaik on kõvastunud siis ongi täpselt õige kujuga asi valmis - vaja ainult servadest igasugune jama nagu irvakil riideribad ja väljapressinud vaik maha lihvida. Tiibade puhul on vorm üldiselt vahtplastist ja jääb tiiva sisse. S.t. vorm on tiiva konstruktsiooni integraalne osa. Kere puhu kasutatakse tihti sellist nippi et kallatakse kere atsetooni täis, mis vahu ära lahustab. Ebaroheline tehnoloogia. Selle tehnika nimi on "lost foam". Positiivse vormiga tehtud jupid vajavad enam või rohkem järeltöötlust - lihvimist, pahteldamist, värvimist. Vorm ise kah läheb kas kasutusse või hävib.

Negatiivse vormi korral tehakse selline vorm, kus tiiva ümber on materjal ja tiiva kohal on tühjus. S.t. kui positiivse vormi korral on vormiga kontaktis riide sisepind, siis negatiivse vormi korral välispind. Välispinna viimistluse määrab üheselt vormi viimistlus. Negatiivne vorm on väga vastupidav ja täpne ning kasutatav palju kordi. Negatiivse vormi korral vahatatakse vorm hoolega, sinna peale laotakse riie ja vaik + täitematerjal nagu balsa, rohacell, herex, vms ja siis vaakumisse. Eraldi tehaks tiiva alumine ja ülemine pool. Pärast kuivamist pannakse paika struktuursed elemndid - talad ja ribid ja pannakse kaks vormipoolt vaiguga kokku. Kui vaik kuivanud on võetakse vorm lahti ja hoplaa ongi valmis imenunnu tiivake. Kered samamoodi. Negatiivse vormi korral praktiliselt järeltöötlust vaja ei ole.

Plussid ja miinused: Positiivne vorm on sobilik ühekordsete asjade jaoks, eksperimenteerimiseks ja koduseks hobikasutuseks. Negatiivne vorm on sobilik tootmiseks, sest garanteerib väga kõrge täpsuse ja viimistlusastmega toote. Negatiivsed vormid on kallid. S.t. neid saab ka odavamalt teha aga kui teha üks lennuk siis on seda raudselt odavam teha positiivse tehnoloogiaga.

Positiivse tehnoloogiaga tiiva tegemise kohta päris palju illustreerivadi pilte: http://homepage.ntlworld.com/goddo/Techniques.htm

Siit theadist leiad palju linke nii positiivse kui negatiivse tehnoloogia kohta:

http://www.rcgroups.com/forums/showthread.php?t=229462

Mis remonditavusse puutub, siis jutud vormitud lennukite mitteremonditavusest on pehmelt öeldes liialdatud.

Arne

Jah klaasriidest kere parandamine pole tõepoolest eriline probleem,sellega saab hakkama küll.
Aga uhiuue kere valmistamine.......

Eks kui viitsimist ja vajadust (pole võimalik soovitut osta), saab kõigega ka ise hakkama. Küsitav on ainult asja tasuvus, sest mingi uue tehnoloogia endale selgeks tegemine ja peensusteni viimistlemine pole nalja-asi, aega kulub kindlasti.

Antud teema puhul oleks muidugi abi reaalselt tegutsevast klubist, kus oleks ka ruumi ehitamiseks. Saaks kamba-peale tööd ära jagada ja asju efektiivsemalt "toota". Jällegi muidugi küsitav asja tasuvus...

Kas kellelegi pole ette jäänud CNC masinaga negatiivsete vormide tegemine? Ise olen kohanud mingeid lehekügi netis, kus lausa juhendid CNC masina ehitamiseks (pehmema materjali lõikamiseks loomulikult, mitte metalli). Programmid eeldatavasti olemas ja juhtimismooduli ehitamine pole vast suurem töö, täpse lõike-mehhanismi tegemine on.

lauri wrote:Eks kui viitsimist ja vajadust (pole võimalik soovitut osta), saab kõigega ka ise hakkama. Küsitav on ainult asja tasuvus, sest mingi uue tehnoloogia endale selgeks tegemine ja peensusteni viimistlemine pole nalja-asi, aega kulub kindlasti.

Noh, tasuv pole see asi mitte ühestki otsast. See on ju hobi. Mina olen enda jaoks hobi defineerinud kui iseendale probleemide loomise, selleks et tunda rahuldust nende lahendamisest.

Mulle meeldib ehitada umbes samapalju kui lennata.

lauri wrote: Antud teema puhul oleks muidugi abi reaalselt tegutsevast klubist, kus oleks ka ruumi ehitamiseks. Saaks kamba-peale tööd ära jagada ja asju efektiivsemalt "toota". Jällegi muidugi küsitav asja tasuvus...

Klubi oleks super. Kodus ehitamisel on piirid ja klaasi ning söega nende igasugu vormides mässamine nõuab päris palju hoolsust ja lisatööd, et mitte maja ära reostada ja mingit jama põhjustada.

lauri wrote: Kas kellelegi pole ette jäänud CNC masinaga negatiivsete vormide tegemine? Ise olen kohanud mingeid lehekügi netis, kus lausa juhendid CNC masina ehitamiseks (pehmema materjali lõikamiseks loomulikult, mitte metalli). Programmid eeldatavasti olemas ja juhtimismooduli ehitamine pole vast suurem töö, täpse lõike-mehhanismi tegemine on.

Mis mõttes ette jäänud? Et keegi pakuks teenust või? Ma arvan, et keegi Eestis kindlasti teeb. Iseasi kas tasuta. S.t. tasuta keegi kindlasti ei tee - vähemalt materjali, freeside ja elektri eest pead maksma.

Üldiselt - CNC vormi tegemine eeldab ikkagi seda, et see mida sa vormid väärib seda. S.t. sa oled oma disaini praktikas järgi proovinud ja veendunud, et seda tasub täpsemalt ja ilusamalt ja mitmes eksemplaris teha. Kehtib eriti tiibade kohta, kus profiili ja tiiva kuju on võimalik lõpmatuseni varieerida. Kerega on lihtsam, kuna see pole aerodünaamiliselt nii tähtis ja üks kere võib mitu tiiba üle elada. Samas jälle pole kere juures CNC poolt pakutavat ülimat täpsust vaja.

Arne

Täpsustus: olen näinud juhendit/õpetust ise CNC-freesi ehitamiseks, mis lõikab pehmemat materjali, mitte metalli. Ehk siis juhtimine + täppis-mehaanika, põhines mingitel plotterite või printerite mehaanikal vist. Selline CNC frees maksab ostes eeldatavasti varanduse, mõtlesingi küsida, äkki keegi teab täpsemalt sellise ise-ehitamisest üht-teist. Nii õnnestuks ehk vorme lihtsalt CNC-freesiga välja treida ja seal sees kere või tiib valmis teha. Peamine oleks aja-kulu ja vormi materjali kulu. Ei tea kas see mõte kuulub pigem ulme valdkonda?

Ei, freeside ehitamine on täitsa realistlik plaan. Selle kohta on netis ohjeldamatult infot. Plaani realiseerimiseks peaks olema juurdepääs elementaarsetele metallitööpinkidele.

Minge groups.yahoo.com ja otsi CNC. Näiteks http://groups.yahoo.com/group/CNCrouters/

Aga üldiselt - nagu tegijad ütlevad on see iseseisev täisväärtustlik hobi. Mis võtab sellevääriliselt raha ja aega.

Arne

Aastaid tagasi vötsime kolme söbraga ette mötte teha ise mudelile tiib.

Tegin tiivale joonised, nendest CNC masinale programmi ja freesisime peale tööd jäigast vahust vormid. Ühe vormilöigu tegemine vöttis ca 6 tundi aega. Kole tolmune asi oli. Edasi pinnad vaiguga kaetud ja pärast poleeritud.
Tiiva tegemine polnud enam nii problemaatiline. Plaanitud kolme mudeli asemel sai löpuks üks valmis. Kulus aega, närve ja raha, oli aga asja väärt. Mitme kuu jooksul oli kindel ettekääne ölle joomiseks....

Tulemus on siin:
http://www.rcgroups.com/forums/showthre ... ost3602883

Tiiva pind jäi ikkagi veidi krobeline, esimene tiib ei tahtnud üldse vormist välja tulla..... eks seda jama oli.
Sellele mudelile sai ka mootor ise tehtud.
Kereks söevarras.
Lendab tänaseni ja väga hästi.

Olen Arnega samal meelel, et hobi puhul pole vahet, millega ja kuidas tegeleda, kui asi löbu pakub. Ehitamises teinekord palju rohkem pönevust, kui pärastises lennutamises.

Iseehitatud freesidesse mul erilist usku pole. Teevad kindlasti midagi ja omanikud ka asjaga rahul, kuid ma olen asjaolude sunnil CNC freesidega juba astaid kokkupuutunud ja kui masin ikka tonne ei kaalu, siis seal ka täpsust pole.
Vahu löikamiseks traadivedamise masina vöiks ise teha küll, selleks vajaliku täpsuse ajavad ka trükkalite vöi plotterite jupid ära. Vineerist ribide väljafreesimiseks saab ka masina ise teha, kuid korrliku 3D vormi freesimise jaoks...... pole erilist usku.
Imesid sündivat aga ikkagi.....

Mart.

Põgusalt uurisin http://www.cnczone.com foorumit, midagi ületamatut tõesti ei ole ja Mardi arvamus võib täiesti tõele vastata. Samas väike 2D CNC-frees kasvõi kuni 5mm balsa-laudadest juppide välja lõikamiseks oleks täitsa abiks!

Mingit balsast slowflyerit oleks lausa lust ehitada, kui saaks kõik jupid arvutis valmis joonestada ja siis balsa-laudadest välja lasta a la

2D-d tehakse laseriga. Freesiga tuleb rämpsu palju ja muid jamasid kah kõrini.
Üks tõsise tiivavormi pilt kah veel:

puitkeredega mudeleid on väga vähe ...

Tööstuslikult on plastkere tegemine võrreldamatult tehnoloogilisem ja kaotab palju käsitsitööd.
Üksikeksemplare saab aga balsalaudadest lihtsamini ja kiiremini teha, lausa ühe päevaga. Kandiline karp ei ole sugugi kohustuslik variant. Saab teha ümara ja süsi- ning kevlartugevdustega ja seejuures nii kerge, et klaasriie konkureerida ei suuda. Veel kergema ja ka tugeva saaks ainult söeriide ja kevlari baasil, nagu ukrainlaste maailma vallutanud tehnoloogiaga tehakse (vabalend lausa nende mudelid ja ka raadio liigub kiiresti nende mõjuvaldkonda):

http://www.airplane-model.com/

Penost positiiviga pole kere tegelikult eriti raske teha. Hetkel ei suuda kahjuks leida üht lehte, kus oli detailne õpetus.
Point oli umbes sama mis Arne selgitatud süsteemil aga valmis positiiv kaeti tavalise kileteibiga ja peale tõmmati siis söesukk (peenikestest söe kiududest kootud toru). Pärast vaigu kuivamist lõigati kere sisse auk kust urgitseti ja sulatati siis penokas välja, teipi kasutades jääb ka sisepind enamvähem sile. Ise olen teinud sel viisil ühe pisemat sorti viskeka kere esiosa, täitsa õnnestus.
Suuremaid keresid on minumeelest mõtekam teha kevlarist kuna siis ei pudene kere kildudeks ja parandada on mõnevõrra lihtsam.

2D-d tehakse laseriga. Freesiga tuleb rämpsu palju ja muid jamasid kah kõrini.

Laseriga kodustes tingimustes saab ka hakkama, väike 100W CO2 laser ajab asja ära, kuid probleemiks tekib hapnikuvaba keskkonna loomine löikekohal, selleks vaja sinna juurde mingit gaasi puhuda, CO2 vöi lämmastik. Ka teaostatav....
Olen näinud mitmes kohas isetehtud 2D freese, mis ribide löikamisega hästi hakkama saavad. Ikkagi lihtsam, kui vineerisaega käsitsi välja saagida. Pind pole muidugi nii hea, kui laseriga löikamisel, kuid veidi lihvimist ja asi korras. Tolmu pärast just elutoas asja ette ei vötaks.....

3D vormi freesimine alumiinumist on muidugi parim lahendus tööstuslikult kasutatava vormi valmistamisel. Ka omaks löbuks vöiks seda teha, pole alumiinum ka eriti kallis, kuid küsimus tekib ikka töövahendites. Kasutan CNC trei- ja freespinke pidevalt oma hobi eesmärkide lahendamiseks. Väga mugav variant, öösel ja nädalavahetusel seisav niigi tegevuseta.

Huvitav, millise freesiga see tiiva vorm freesitud on ja kas pärast käsitsi poleeritud vöi ka freesiga. Kas selle freesiga, mille töölaual vorm hetkel on, puuriti vaid sobitusauke?

Mart.

Huvitav, millise ...

Tehtud tõenäoliselt kuskil Harkovi lennukitehases ja pilt pihta pandud üldharivatel eesmärkidel tekstis viimasena antul netiaadressilt.
Ja lõpptulemused on uhked:

http://www.workflow.as/jogrini/diary/supra/index.htm

Mul on üks video (250MB), (kahjuks kodus läpakas, kui läpakas töö juurde satub, siis panen ülesse) kus näidatakse kuidas negatiivses vormis tiiba tehakse. Tegelikult muljetavaldavalt lihtne. Umbes nagu suusahüppeid vaataks. Keegi ei kuku ja üsna tihti uuendatakse mäerekordit.

Arne

kuskil Harkovi lennukitehases...

Küsimus tekkis mul sellest, et vorm ülatub üle fresi töölaua ja ma ei tea siiani ühtki freesmasinat, mis üle töölaua käima ulatuks.....
Tulemus on muidugi suurepärane, seal kaugel maal selles Harkovis on kindel traditsioon olemas, asju hästi teha, kui päev sobilik on.

Alumiinumist tehtud vormid on pea perfektsed oma 3D kujutises ja annavad seetöttu ka hea tulemuse.
Samas , oma keskpärase lennutamisoskusega, ei osanud ma suurt vahet teha tugevalt modifitseeritud, korduvalt parandatud ja pölvepeal ning silma järgi rihti aetud, MH32 profiili ja originaal Tragi profiili vahel. Minu arvates lendasid mölemad.... hästi.

Mart.

Õhus on pidevalt termilised õhuvoolud +/- lausa mõni meeter sekundis. Hea ja kehva lennuki vajumiskiiruste vahe on alla 0,5 m/s. Lennukite vahe paistab minu meelest välja mitmekesi koos lennates ja siit saavad tulla need paar punkti, millega külma närviga mees oma vastast alati võidab.
Muidu lennukiga ringi siiberdades pole kindlasti vahet.
Suuremat efekti annab täpne profiil ja sile pind kindlasti F3B kaugus- ja kiiruslennus. MH32 polegi tegelikult termikalennuks hea, aga kõlbab küll.
Massilise selle profiili valiku on tinginud vajadus hästi kaugust ja kiirust teha.

Vabalennus (termikalend) ei kasutata enam üldse ülitäpse profiiliga üleni kõvakattega tiibu. Sama teed minnakse kiiresti ka raadiotermikaplaaneritega + MH32-st palju sobivamad profiilid.
Plastikkere kaasaegne variant on suht peenikene 17-50 grammine süsitoru tiivast tagapool ja plastikust kere ninaosa:

Noh, kõige olulisem osa, ehk siis tiiva esiserv on neil kõigil D-toru, mis on jäik ja ülitäpne. Sel konkreetsel lennukil mis pildi peal on, on see kilega kaetud osa spetsiaalselt nii tehtud, et koosneb ainult tasapindadest. S.t. profiil on ikka täpselt see mis arvutatud. Aga selline konstruktsioon paneb profiilile tugevad piirangud peale. Kui natuke vabamalt tahad lennukit projekteerida, siis ikka jäiga kattega tiib abiks.

Arne

Tegelikult, üks oluline asi on lennukiirus - jäiga tiiva eelised tulevad välja suurema kiiruse juures. Vabalennus pole see oluline, kerges termikalennus hea ilmaga kah mitte, aga kõikjal kus kiirust vaja on, jääb selline konstruktsioon alla.

Arne

Eks ta on jah hea ilmaga termikalennuplaaner, kus ta ülekattega tiivale millegis ei kaota. Võidab kindlasti kaalus, mis on ka elektrimootoriga startimisel proportsionaalne võit kõrguses.

arne wrote:Mul on üks video (250MB), (kahjuks kodus läpakas, kui läpakas töö juurde satub, siis panen ülesse) kus näidatakse kuidas negatiivses vormis tiiba tehakse. Tegelikult muljetavaldavalt lihtne. Umbes nagu suusahüppeid vaataks. Keegi ei kuku ja üsna tihti uuendatakse mäerekordit.

http://home.cyber.ee/arne/rw1build.mpg

Tänud Arne, väga väärt video.
Mingite eksperimentaalsete tiibade tarvis oleme me Tartu Kotkasules juba vist eelmisest talvest saata üritanud miskit mõistliku tehnoloogiat aretada.
Siiani oleme püüdnud teha penost südamikku ja katta seda erinevatel viisidel. Kuid mõttes on olnud ka utoopilisemad tehnoloogiad nt penost negatiiv vormi tegemine.
Sedasorti asjadega on nii, et enamust peab ikka ise katsetama ja aretama kuni rahuldava tulemuse saad.

Veel üks pilt tiivale vormi valmistamisest:

Üks uitmõte ise "koduste vahenditega" tiiva vormi tegemiseks:

Esmalt lõikaksin tiiva kuuma traadiga penoplastist välja, lihviks penoplastist tiiva positiivi natuke ja kataks selle klaasriidega et saavutada jäikus ja piisav töödeldavus. Seejärel see penoplastist tiib pahteldada, värvida ja lihvida nii siledaks kui võimalik. Siis panna tiib lauale ja täita allapoole jäävad servad nt plastiliiniga, et vaik ei satuks tiiva teisele poolele. Nüüd kogu kupatus vahatada ja katta siis nt gelcoati või mõne sarnase ainega ning sinna peale panna siis vaiguga kihiti klaasriide kihid.
Kui vaik kuiv, siis võtan vormi laua küljest lahti, jätan penoplastist positiivi sisse, eemaldan plastiliini, vahatan kogu kupatuse uuesti ja teen teise vormi poole.
Hiljem tuleb kõik tänu minu veatule vahatamisele täiesti perfektselt lahti ja tootmine saab alata

Endale tundub kõik vähemalt siiani hästi simpel, mingit 3,3m võistlusplaaneri muidugi tiiba nii ei teeks, aga näiteks speed400 suuruses pylon-racer võiks ju täitsa õnnestuda.
Niisiis oskab keegi öelda/viidata sedalaadi tehnoloogia puudustele? Või on vähegi mõistliku negatiiv vormi tegemine vaid enda tarbeks ajaraisk?

Minul tekib küsimus MIKS sellist vormi üldse valmistada? Kui ei tehta plaaneriga KIIRUS- ja KAUGUSLENDU ja tehakse ainult F3J termikalendu-täpsusmaandumist ei tule siit mingit kasu. Asja võti on täpsusmaandumine lipule, mida enamus natukestki ei oska. Mõistlikum oleks platsil maandumistäpsust koos ajastamisega harjutada - umbes nii, nagu korvpallurid kolmepunktiviset.
Lausa käsitsi tiivavorme lihvides jääb täpsus mittepiisavaks.