Mudelismifoorum

Tere, selline küsimus; Kuidas saaks last mudelismiga tegelema? Minu tutvusringis on reegel selline-Isa fanaatik mudelist, lapsed pigem huvitatud, kuid saaksid ka ilma selleta elada.

On naad lennand kh lennukiga?

simulaatori peal on harjutatud, aga see ju lapsele ei ole meelt mööda, tahetakse ju samasugust nagu issil nii 500 € maksvat lennukit seda ei pea juhtima see lendab ise- on nende mõtlemine. Nagu ei teagi kas lubada või keelata. Keelatud vili on magus, st. kui mitte lubada, siis ehk tekib huvi ja ostetakse ise lennuk kunagi oma taskurahaga. Kui lubada kõike, on jupid taga ja meelehärm suurem, et kehva lennuk, üldse ei lenda ja igav ala, ainult paranda. Ega eriti ei taheta ju parandada ka see võtab kohutavalt aega ja ei ole ilus enam jne.

Võib-olla osta mõni soodne ja vastupidav hiinakas harjutamiseks?

aga ehk proovid nendega mõnda bixlerit vms.? ja siis kas kaabliga teine pult külge v.lennukile kaks pulti järgi.

luftikas wrote:simulaatori peal on harjutatud, aga see ju lapsele ei ole meelt mööda, tahetakse ju samasugust nagu issil nii 500 € maksvat lennukit seda ei pea juhtima see lendab ise- on nende mõtlemine. Nagu ei teagi kas lubada või keelata. Keelatud vili on magus, st. kui mitte lubada, siis ehk tekib huvi ja ostetakse ise lennuk kunagi oma taskurahaga. Kui lubada kõike, on jupid taga ja meelehärm suurem, et kehva lennuk, üldse ei lenda ja igav ala, ainult paranda. Ega eriti ei taheta ju parandada ka see võtab kohutavalt aega ja ei ole ilus enam jne.

Mina ei annaks alguses mingil juhul ühtegi keerulisemat mudelit juhtida. Sellega lennutamise paneks välja kui peaauhinna ehk siis motivatsiooniks. Ma paneks lapse mudelismiklubisse või siis istuks koos töölaua taha ja hakkaks väikesest vabalennu balsa viskekast peale. Õpetaks järk-järgult igasugu töövõtteid, mudeli timmimist, materjale, aerodünaamikat jms. Suurepärane võimalus laps arvuti tagant ära saada ning koos aega veeta ja õues käia.

Lihtsamat teed minnes võiks ju midagi Easystari sarnast soetada, käia koos lennutamas ja külastada igasugu üritusi.

Äkki on kellelgil paremaid mõtteid.[/i]

Äkki on sul kogemus, milline lennuk on passlik 9 aastasele? Ühedel võistlustel Lätlastel oli 5 a poiss kaasas, kes lendas korgist elekrikaga (pilotaazimoodi) Paljudel jäi suu lahti mida poiss lennukiga tegi õhus, isegi ei saanud enam aru kuidapidi lennuk õhus oli aga maandus ilusti. Isalt küsides siis kuidas poiss lendab nii hästi, tal olevat nii: kui poiss tahab lennata, tuleb isa juurde ja küsib, siis pannakse akud külge ja poiss ise läheb lendama, sain aru et ilma vanemateta. See muidugi üks võimalustest, aga kuidas teistel?

minul hetkel 2,4a laps.temale pakub rohkem rõõmu pisi kopteri alla kukkumine,sest ta saab öelda siis: "kaaatttkiiiiiiiii" aga ml kuri plaan saada elukaaslane lendama,suvel käristas ta hubsaniga ringi.

luftikas wrote:Äkki on sul kogemus, milline lennuk on passlik 9 aastasele? Ühedel võistlustel Lätlastel oli 5 a poiss kaasas, kes lendas korgist elekrikaga (pilotaazimoodi) Paljudel jäi suu lahti mida poiss lennukiga tegi õhus, isegi ei saanud enam aru kuidapidi lennuk õhus oli aga maandus ilusti. Isalt küsides siis kuidas poiss lendab nii hästi, tal olevat nii: kui poiss tahab lennata, tuleb isa juurde ja küsib, siis pannakse akud külge ja poiss ise läheb lendama, sain aru et ilma vanemateta. See muidugi üks võimalustest, aga kuidas teistel?

Siin tasuks muidugi ka mudellennuklubi juhendajatelt nõu küsida, mul endal mingit õpetamise kogemust ei ole. Igasugustest pilotaaži ja 3d lennukitest hoiaks ma alguses eemale. Esimeseks RC mudeliks võtaks mina lapsele kas plaaneri, väikese DLG viskeka või siis Easystari.

Mul poiss lendas multiplex mentori ja hobbykinga reaktoriga 5aastaselt soololendu.Alguses vahtis niisama kui ma simu saagisin ,ükskord ütles ,et
tahan proovida ,alguses nuttis vihast kui maandumis rajale pihta ei saanud aga nikerdas iga päev mingi 3kuud ja asi sai käppa
Nüüd ikka veel 5aastasena teeb mulle simus ära kui ma pole pikalt harjutanud
Siin kevadel tehtud esmalend http://www.youtube.com/watch?v=Z8p9m_gcfg8
Pool vabast ajast ehitab legoklotsidest või paberist lennukeid ja lendab Hubsani vöi Esky Nanoga........

Väga hea on mingi üli väike multikopter (Endal Blade NanoQX 18 Grammine) see on oluliselt huvitavam kui simu kui allla kukub ei juhtu midagi.
See endalegi huvitavam kui simus istuda
See annab mingigi tunnetuse kätte mida ja kuidas pult üldse teeb. (kuna laps väga väike lendame koos mõlemal käed puldil )
Loomulikult lennukite puhul väga ei aita aga samas midagi ikka.
Minu poisile meeldib kui midagi katki läheb ja saab koos parandada akusid laadmia panna jne muidugi ta veel väga väike ka aga just meeldib autode puhul ka kui midagi katki ja koos nokitsema peab.
Lapsed on väga erinevad.

Tikka mõte tundub hea- poiss klubisse, muidu isa nõuanded muutuvad justkui käskudeks, mis lapsele vastukarva ja muutub tõrkuvaks. Võõraid muidu kuulatakse rohkem, vähemalt ei julgeta vastu öelda. Mina alustasin NTM ja esimene asi oli tuulelohe, asi tundus algul päris titelik. Kui aga hakkad tunnetama kuidas õhuvoolud lohet ülespoole tõmbavad ja millal nad tulevad siis pakkus ka vabalend huvi. Lapsele ja pealtvaatajatele plaaner on igav, ta ei tee midagi seal üleval. 3D lapsele huvitavam, action käib koguaeg.

Kasutajal Vana lendas poiss kui 8 aastane oli päris ilusti ,küsimuse peale vastas Vana ,et eksta ikka lendab kui peksa ei taha saada

Mart Su poiss võttis teadlikult õige tee Nuttis aga pingutas kolm kuud ,et välja tuleks Vinge! Seda nimetatakse kannatlikuseks ja püsivuseks. Ja kõike eesmärgi nimel .Nii jõuabki sihini. Teine hea omadus mis peaks olema on loovus. Näitab kindlasti teed eesmärgini jõudmiseks. Ei saa eemalduda sellest, et midagi peab ka ise tegema. Meisterdamine arendab mõlemat nii püsivust kui loovust. Hea on jah eesmärk mille nimel. Kui nad vahetavad soove nagu sokke siis peab minema väga sügavale. Sea raske ja pikk rada neile väga hea asjani jõudmiseks. Elus ei pea olema muidugi kõik nii raske aga see harjutab neil püsivust jõuda eesmärgini. Ja kui nad on kasvõi kukesammu edasi teinud kiida neid saavutuste pärast. Tunnusta hoopis teisiti neid nagu mine nendega välja ja söö hoopis burgerit kuskil. Siis asja juurde tagasi. Olen täheldanud ,et lastel pole vastupidamist ja väsivad ruttu. Siis ei tööta nende käed korrektselt(käed teevad igavusest mida nad ise tähelegi ei pane) mudivad või murravad või vehivad niisama mõtetult nendega. Ja selleks ongi konkreetne meisterdamine ja käsitöö väga oluline. Väidan, et ilma käsitööta ei saa mudelismi kaua harrastada(lihtne põhjus raha saab ennem otsa).Muidugi teadmised. Selleks meisterda lennuk mida nad saavad ise timmida ja siis hakkavad ka huvi tundma miks ei lenda. No siis teed selgeks kuidas lendab. Kui nad näevad tegevust laiemana siis tekib neil rohkem küsimusi ja mida rohkem küsimusi seda rohkem tahavad neile vastuseid.Lapsed on uudishimulikud ja paljudel on see ISE ISE nii suur ,et las teevad siis ise aga sina juhenda. See on väike algus. Ja kes pisiasjadega ei tegele ei jõua iial suurte tegudeni. Kujutad ette ,et minugi abikaasa vaatab vahel taevasse ja ütleb "oi kui ilus lennuilm täna" Pisiasi aga suur saavutus aastatega.

Meil peres pole keegi kunagi mudelismiga tegelenud ega mudelitest huvitunud. Mulle meeldis lapsena väga kokkupandavaid plastmudeleid kokku liimida, vahest sai mõnda terve päeva kokku panudud. Alles pole ühtegi, sest mängulust nõudis oma. Vähe suuremana sai lisaks mootoriga asju ehitatud, näiteks autosid, traktoreid, palju mootorpaate, rong koos raudteega ja isegi mootorsaan sai tehtud Paadid meeldisid kohe väga, sai tehtud purjekaid ja palju mootorpaate.
Vähe aega edasi hakkasid lennukid huvitama, esialgu olid visatavad plaanerid. Sai neid ise tehtud ja ka poest ostetud. Hiljem tuli kasutusele kummimootor mis viis lennuki ikka palju kõrgemale ja kaugemale. Joonised tulid omast tarkusest ja lennukid lendasid küll.
Siiani on huvi suht tagasihoidlikuks jäänud, kopteriks on väike mcx ja lennukiks ultra micro mõõdus lennuk mis on piisavalt nobe ja vahva lennumasin minu jaoks. Saan oma lennumõnu nendega kätte. Lisaks on hakanud jälle ka paadid huvitama. Paar ägedat väikest kiirpaati on juba ostetud millega koos pojaga jõeääres võidu kihutada.
Ühesõnaga huvi võib asja vastu lihtsalt tekkida, ei pea alati keegi suunama ja sundima. Kunagi olid raadioteel juhitavad autod näiteks väga kallid ja kui üldse saada olid meie poodidest, lennukitest rääkimata.
Tänapäeval on lood juba paremad.

Paistab et mudeliste on 2leeri. 1 tegelevad vaikselt, kui aega on siis võetakse lennuk kapiotsast alla vaadatakse ja pannakse tagasi.2 rühm on raskem juhtum, neil käib justkui võidurelvastumine. Tahetakse ikka uut tehnoloogiat, kallimat ja paremat mudelit ja kui võimalik võistlustest osa võtta. Mudelismi arengu seisukohalt on võistlused head, annab rohkem adrenaliini ja lapsele stiimulit, eriti kui seda harrastab veel mõni ta sõber.Tahetakse ju olla teisest parem, teist võita.

Mulle tundub, et teema olemus (küsimus) kisub sinna kanti kus lapsevanemal on omad vanad unistused täitumata ja kujutatakse ette, et laps peaks olema 20...25a hiljem samade unistustega....

Ega ma ise ka sellest fantaasiast päris vaba pole...

Küsimus tuleks esitada kusagil "psühholoogia" foorumis.

Kuidas ikkagi suunata oma võsukest sinna "oma liivakasti"?

Nad tüdinevad ja loobuvad ikka väga kiirestii:
1. KUI, ei saavuta üleöö sellist oskust mida YouTubes näevad
2. KUI saavutasid kiiresti mingid oskused ja vanematel pole kohe võimalik pakkuda neile järgmisele tasemele jõudmiseks vajalikku tehnikat.

Olge nende "käbidega" ettevaatlik. Nad kasvavad sust kiiremini...
Mingi hetk oled olukorras kus sa ei suuda "oma" unistusi finantseerida...
Siis tuleb hakata otsima sponsoreid...
Mingi aja jooksul saad ka ise aru, et tegelikult on kõik alguse saanud su enese edevusest ja ambitsioonist...
Aga siis võib see olla juba eriti valus "käbile" kes on juba midagi saavutanud ja tahaks enamat saavutada...
...aga vanematel pole füüri...

P.S isegi kui "pappi on nigu ...", ärge meelitage oma lapsi tegelma asjadega mis neid ei huvita.

Ongi kuidagi raske öelda millest need "meie tänapäeva lapsed "siis huvituvad. Mille puudus siis on kui tegemist on "vedela modernismiga"? Elatakse ilmselt iidolite eeskujul mitte ideede nimel.
Praegu teavad 12.klassi lõpetajatest vaid mõned kelleks saada tahetakse. Elukutse valik on üsna oluline ,arvan ma. Tänapäeval juhindutakse vist hetke seisust ja olukorrast ning ehk ka meeleolust. Mida õpetada ja edasi anda siis lastele/noortele? Kas oodata kuni ise küsima hakkavad? Jah muidugi oma elamata noorust ei saa laste peal välja elada. Aga eks me oma lastele ikka HEAKS eeskujuks peaksime olema. Samas taskuvaras ei peaks oma osavust oma lastele edasi andma. Kuigi paljudel juhtudel see just nii ongi.
Millega siis võiksid lapsed tegeleda ja mis võimalused neil on? Paljudel juhtudel on ikka soovide ja tahtmise puudus kui et võimaluste puudumine. Või kuidas? Noored on minu meelest muidu küllalt aktiivsed. Ja sõltub palju perekonnast. Me vanad oleme ka noored olnud ja ütlen ,et sõna IGAV ON me ei tundnud. Ja täiesti õige, et (Küsimus tuleks esitada kusagil "psühholoogia" foorumis.) Kas selle pisikese ajaga on ikka niipalju muutunud , et me enam ei saa aru mis toimub meie ümber?Situatsioon muutub aga põhimõtted ju ikka jäävad.

Harrased, esiteks peavad noores olema teatud eeldused, et mingil hetkel kuuldu- nähtu avaks temas selle kanali, ning ta hakkaks selle alaga tegelema tipptasemeni välja. Sellest vist siin jutt on?

On kogemusi nii mudellennu kui ka vanatehnika vallast, kus papad tegutsesid- tegutsevad nö. tipptasemel ning materjaalne baas on täiesti olemas. Loomulikult püüti poegi samakõvadeks meesteks kasvatada, eeskuju ju missugune, treener- õpetaja- mehaanik alati võtta.Mingi aja noorhärrad tegelesidki , kuid siis oli " rihm maas". Ühe pere 3 poega soovitasid papsil oma tsiklid maha müüa, kui endast enam asja pole, neid asi absoluutselt ei huvitavat enam.
Teise pere vabariigi meistri tasemele tõusnud mudellendur loobus samuti...Küll aga noorem poeg tegutseb edasi, kuigi lapsena teda ei sunnitud.

Ilmselt on suur viga sundida last tagant, püüdes teha tast imelast, nagu eelpool mainiti, viia lapse juures ellu papsi täitumata unistusi...

Leian, et elanikkonna arvust ainult teatud protsendist saavad mudelistid, vaid teatud arv tuleb rallisõitjaid, teatud arv ärimehi või kriminaale. Suunda näidata tuleb, sundimisega jõuab vaid teatud tasemeni, fanatid kasvavad ise!
Püüdke meenutada, millest ja kunas- kuskohas istutati teisse see pisik, mis kihutab teid taevast ja puude latvu vaatama: kas on lennuilm? Ja samas olete tusane, kui lendama ei pääsenud...ja veel üks trenn ära jäi.
Ilmselt oleme pika eluperioodi teatud aja võistlussportlased, millest millalgi loobume. Pühapäevalendajateks jääme igaljuhul.

Selleks ka uuel aastal kõigile edu!

Enno Öövel, end. ringijuht

Eks lapsed ole erinevad ja mis ühte vaimustab võib teise suht leigeks jätta. Minul igatahes on vanem selline konservatiiv- proovib, isegi meeldib ja kätt on,aga mingit hurraad küll mitte. Võibolla liiga kokkuhoidliku meelega,et riskida midagigi ära lõhkuda Joosep seevastu on valmis kõike proovima- kui ikka FSX-i uus Wilga ilmus,mida soojendama pidi ja külmalt turtsus,oli see väga kuum asi, hubsani tahtis ka kohe proovida, suvel ilmselt saab X8t ka anda- simus tuleb päris ilusti välja. Ja piltidel mis ta joonistab on pidevalt Vilka, blanik, korsaar, kuuriauto jne

http://www.purilend.ee/v/users/alari/Ri ... _.JPG.html

(pildil siis wilga tagatiivad väljas, koos vastukaalude jne detailidega

Minu kogemus:
näita lapsele, kuidas lennatakse, tekita huvi
lased simus proovida
lased õige asjaga proovida, loomulikult mingi vastupidavama masinaga
ühel hetkel saab laps juba ise hakkama
kui ei näita huvi üles, siis peale ei tasu ka suruda

Enda laps (3,5a) lennutab kopterit simus aegajalt, cräsh on lemmiktegevus. Hubsanit oleme koos lennutanud ja cräshinud või lakke "parkinud" - see on põnev. Telefoni (WP8, Lumia 925) sai installitud Kass Tom mäng - laps otsib menüüst ise mängu ülese, paneb mängu käima ning toimetab ise, nad õpivad väga kiiresti. Lapse vana vanaema jaoks on aga mobiilis kellaaja muutmine või sõnumi avamine ületamatu tegevus, esimesed 10a, tana saab juba hakkama

(Ilmselt on suur viga sundida last tagant, püüdes teha tast imelast, nagu eelpool mainiti, viia lapse juures ellu papsi täitumata unistusi...) Aga kuidas seletada asjaolu, et kuulsad väepealikud on põlvkondade kaupa sõjaväelased ja ei kujuta ettegi et kellegi lapse-laps võiks kokaks hakata. Või näiteks krossisõitjad Leokite dünastia- ei mäletagi enam mitmes põlvkond neil krossi sõidab- tähendab on võimalik isa jälgedes käia! Muidugi on kahju kui elu jooksul muretsetu ühel hetkel kasutuks muutub, on ju niipalju tehnikat ja pinke muretsetud, et saaks avada teise lennumudelismi ringi noortele. Muidugi olen nõus Oehh, käbid kasvavad meist kiiremini ja tehnika ja tehnoloogiad veel kiiremini. See, mis me õppisime 80ndatel, nüüd selle teadmisega lapsed ei tee midagi. Minu ajal oli kõva sõna söe riie, nüüd süsi+kevlar,metallidest juba titan, magneesium, keraamilised laagrid,out-in runner mootorid, gürod, varem olid ribi tiivad, nüüd koorik tiivad jne. Tuleb vist eladagi teadmises; et mul ükskõik mis noortest saab, peaasi et endal hea ja peale surma tulgu või veeuputus?

luftikas wrote:Tuleb vist eladagi teadmises; et mul ükskõik mis noortest saab, peaasi et endal hea ja peale surma tulgu või veeuputus?

See tundub küll natuke kahtlane järeldus olevat. Vaevalt et see elu jooksul muretsetu ka päris kasutuks muutub, keegi ikka sellest rõõmu leiab. Need tehnoloogiad ei mängi minuarust ka erilist rolli, sest tegmist on ikkagi harrastusega, pealegi tunduvad puit ja PVA liim olevat ühed ohutumad materjalid väikestele lastele. Lapse enda huvi on loomulikult kõige olulisem ja seda tuleks minuarust osata ka ära kasutada. Vaikselt pihta hakates peaks rõõmu tegevusest kauemaks jätkuma. RC lennu saaks serveerida esimese suurema "auhinnana", mille nimel tasuks pingutada. Kes teab, äkki hakkaks RC värgi asemel hoopis vabalennuga tegelema.

Kui ma ise tahaks lapsele mudelismi teadmisi jagada, alustaks ma taolisest ca 30cm tiivaulatusega viskekast: https://www.google.ee/search?q=chuck+gl ... 24&bih=629. Hobinuga, metalljoonlaud, pliiats, natuke balsat ning väga palju rohkem polegi vaja. Läheks sammhaaval keerulisemate mudelite juurde ja annaks iga kord töö käigus natuke teadmisi juurde. Samuti laseks tal iga kord rohkem omapäi mõelda, nokitseda ja katsetada. Sundida pole muidugi mõtet, kui ei taha, siis tuleb mõnda muud huvitegevust toetada. Olen jätkuvalt mõne hästitoimiva mudelennuklubi poolt. Kogenud juhendaja peaks ka vast märkama, kas lapsele see asjandus meeldib või mitte.

luftikas wrote:Paistab et mudeliste on 2leeri. 1 tegelevad vaikselt, kui aega on siis võetakse lennuk kapiotsast alla vaadatakse ja pannakse tagasi.2 rühm on raskem juhtum, neil käib justkui võidurelvastumine. Tahetakse ikka uut tehnoloogiat, kallimat ja paremat mudelit ja kui võimalik võistlustest osa võtta. Mudelismi arengu seisukohalt on võistlused head, annab rohkem adrenaliini ja lapsele stiimulit, eriti kui seda harrastab veel mõni ta sõber.Tahetakse ju olla teisest parem, teist võita.

Miks peab üldse sundima kui huvi pole ma ei saa aru?
Mind näiteks pole kunagi huvitanud milline tehnika kellelgi on ja võistlustel käimine pole ka minu jaoks. Lihtsalt mõnus ajaviide, võtan kapiotsast oma lennuki ja lähen naudin ilusat ilma. Õnneks on mul siin kohti kus saan täiesti üksi lennutada ilma, et keegi möödagi kõnniks. Või istun siis jõe ääres oma sillal ja kihutan paadiga.
Ma teen seda ikka lõbu pärast ja endale. Kui lapsel huvi tekib, siis tekib, kui ei siis ei. Mängigu klaverit kui see meeldib või hoopis jalgpalli jne.

No tegelikult pole ju teemaalgataja küsimuses öeldud, et vaja laps pjedestaalile viia...
See seni veel selline "haruldane harrastus" kus piisab kui sõprade ees esined-eputad - mida oskad ja suudad.

Mina ka ei roni võistlema ja võtan asja tõesti hobi ja meelelahutusena...
Aga oleks ju ikka kena kui mu laps naudiks minu plaaneriga lendamise õppimist, kunii mina uue traineriga harjutan
ja sealt edasi...
mina "arenen" pilotaazini ja poiss lennutab nüüd juba trainerit...

Ja mul ka nigu IK konservatiivsem võsu.
Meeldib, proovib ja üritab... aga erilist vaimustust ei teki...

Minu meelest võimaldavad mingid F3P klassi lennukitele sarnased lennukid juhtimise väga täiuslikult selgeks õppida väikese kulunud raha eest. Kui lendamine selge püsib ka kallim lennuk kaua lennukõlbulik.
Näiteks üks noor lätlane sellist tüüpi lennukiga:

Saaks odavalt selgeks kas suurem huvi tekib või ei teki. Suvel pikas rohus ja vaikse ilmaga on küllalt keeruline sellist lennukit ära lõhkuda.

Võistluste kohapealt ma nagu vähe eri meelt. Ma ei käi võistlustel esikohta püüdmas (ei ole enam võimeid), vaid fain on kui 7 lennukit korraga stardivad ja lendavad, siis korraga maanduma peavad. See on nats teine tunne kui uue mudeli esimene lend. Võistlusel osaledes saad näha palju sul arenguruumi on sel alal, saad küsida, vaadata, õpid. Üksi põllapeal võib lõbus olla, aga koos olla veel lõbusam. Omast käest võin öelda, mida rohkem osaled võistlustel sedal tugevamini see hobi külge jääb! Kellel poiss juba lendab, pange kindlasti võistlema, küll näete tulemust!

Võistluste koha pealt olen mina luftikaga kõiges väga ühel meelel.
Minul pole tavaliselt mingit koha saavutamise plaani. Eesmärgiks on ilma suurte kõrbemisteta ära teha võistlustingimustes oma lennud. Kes lendab õnnestunumalt on lõpuks eespool ja vastupidi. Oma keskmisi tean tegelikult päris täpselt. Mis lõpuks kokku tuleb on lihtsalt huvitav.
Nüüd on ka Eurocup rohketele võistlustele kõigi tee lahti ja seal 100 võistlejat mitmekümnelt maalt pole mingi ime. Esimesed 30 võiks kõik olla ka võitjad ja usun, et enamus läheb vaatama mis koha õnnestumisejumal sellel korral annab.
Õppimise ja trikkide-nippide nuhkimise seisukohalt paremat paika pole kui võimalikult suur võistlus.
Osa lennualasid on lisaks sellised, et ilma võistluseta ei jää neist palju järgi, umbes nagu ka male, potiknoi ja õhuvõitlus.
Võistused olid noortele väga suureks trenniskäimise ja arengu stiimuliks kui mina kunagi ringi juhendasin.
Ütlen Oehhist tsipa teisiti:
Mina ronin võistlema ja võtan asja tõesti hobi ja meelelahutusena...