Normitabelis olid sees ka raadiojuhitavad vigurlennukid....ise kohtusin esimest korda raadioaparatuuriga vist 1980 aastal,asja nimi oli "Supranar",kaalus hullusti ja vastuvõtja oli peaaegu poole telliskivi suurune! 3 meetriste tiibadega plaaner oli seda võimeline kandma.Mäletan ka üht treeneri tüüpi lennukit,mis oli varustatud MDC 6,5 tüüpi mootoriga (üks selline mootor peaks nüüd olema Ropka mootorikollektsioonis).See aparatuur oli proportsionaalne ja nelja kanaliga,ehk võimaldas normaalset lennukit juhtida.Varem olla olnud mingisugune aparatuur RUM,mis töötas nö,"äärest ääreni",ehk kui kangi puutusid,siis tüür liikus põhja!Vägev - kui mõelda vigurlennu tegemisele niisuguste asjadega.Aga eks ta oli siis nii,et nende asjadega ei tehtudki vigurlendu -tõelistel "kotkastel" olid kindlasti lääne aparatuurid.
MK12B on väga tuttav mootor - neid sai üsna mitmeid ohikate peal kräunutatud -küünlamootorite kasutust piiras tol ajal kütuse puudumine -metanooli,kui mürki ei olnud üldse kusagilt võimalik saada ja etanooli mõistis inimkond ka kasulikumalt tarbida,kui läbi lennukimootori ajada,samas kompressioonmootori jaoks vajalikku eetrit võis suvalisest apteegist igaüks osta niipalju,kui soovis -huvitav,et tänapäeval on kõik hoopis vastupidi.Veel meenub selline mootor nagu "Ritm" ja mingil ajal liikusid ringi 2,5 ccm töömahuga mootorid "Jena"Olid ajad......
"Supranar"-il + Graupneri servod on kahel korral Märt Allikmäe võitnud NSVLiidu koolinoorte meistrivõistlused mitmevõistlusplaanerites F3B.
"RUM-2"-ga on Tartust Heino Kõrvel (Tragi) olnud NSVL meister ja mina korra "Supranariga", samuti F3B-s.
Need aparaadid olid üksjagu logud, aga plaanerit sai lasta küll kui raadiotehnika päris võõras polnud.
Vist ka ainsad vene aparatuurid, mis NSVLiidu MV-del medaliteni jõudsid. Seal olid 90% Lääne riistad.
