Kiidan veidi ühte uut sõjalindu, mis eile õhtul Piibel esimese lennu tegi.
Umbes pool aastat tagasi tellis Anatoli endale Saksamaalt Kyosho Messerschmitt´i ( http://shop.lindinger.at/product_info.p ... s_id=71970 ), mida hakkas hoolikalt modifitseerima. Esiteks lasi oma pojal (kes vist tegija kunstnik ja kehamaalingute joonistaja) kujundada ja joonistada piloodi ülakeha ja näo koos kõige juurdekuuluvaga - ja seda mitte mingi suvalise piloodi vaid päris elus lennanud piloodi järgi, kes kunagi sama kerenumbriga lennukit piloteeris. Andmed ja pildid leidis muidugi internetist ja tulemus on super.
Seejärel lisas ta lennukile kuulipildujad, mis on tehtud väga hoolikalt ja lähedalt vaadates näeb isegi jahutusavasid raua ümber.
Järgmine töö oli tulede lisamine, mille idee andsin talle vist mina. Ta proovis mitmeid erinevaid variante kuidas valgus võimalikult väikese energiakuluga (ehk siis väiksemate akudega - kaaluga) võimalikult särama lüüa. Lõpuks oli kõige parem variant LED pirni kasutamine matiks nühitud pleksiklaasi taolise klaasijas aine sees. Ma peast ei teagi kuidas seda nimetatakse (orgaaniline klaas???). Seda on suht kerge töödelada. Poleerides muutub läbipaistvaks nagu klaas. Alguses prooviski läbipaistvat laternat aga siis hajus LEDi valgus ainult ühte suunda. Super efekti andis hoopis laterna matiks nühkimine. Nüüd lendabki lennuk navigatsioonituledega (roheline, punane ja sabas valge - tüüri peal: tehke järgi!).
Loomulikult ei puudu lennukil sissetõmmatav telik. See oli juba alguses lennukiga kaasas ja töötab super hästi. Oli küll vaja veidi siit-sealt muudatusi teha, et nt rattad paremini rattakoobastesse mahuks jne aga see on ju loomulik. Rattaid liigutab tavaline HiTec retract-servo ja teeb seda super hästi - ainuke töötav variant mida mina näinud olen siiani.
Lisaks kõigele sellele arvas Anatoli, et standardsest kütusepaagist jääb talle väheseks ja ega sõjalinnud ei lenda ju mingi plastikust paagiga, mis on vaenlase kuulidele kerge saak ning otsustaski ise kütusepaagi teha: suurema ja metallist :p
Nagu sellest veel vähe oleks otsustas aviokonstruktor aretada lennukile ka flapsid, mis ju päris lennukil täitsa olemas, kuid antud mudelil puudusid. Kuna tiibasid lõikama hakata ei tahtnud, siis on tal kasutusel Spitfire tüüpi flapsid, ehk tiiva tagumise osa nurk ei muutu. Liigub vaid lisa klapp tiiva taga osas ja moodustab lisa tõstejõu tootmiseks nurga + klapi ja tiiva vahele jääv ava (kui flapsid on sisselülitatud) tekitavad lennuki tiiva taha turbulentsi, mis vähendab lennuki kiirust oluliselt, ehk siis pidur kah olemas. Päris Messeril on tegelt sama põhimõte, kuid liigub kogu tiiva tagumine osa ja seal on see ava radikate jahutuseks.
Loomulikult on lennukil 4 taktiline mootor ja 3 labaga propeller.
Kindlasti unustasin midagi veel lisamata aga põhiline on vast kirjas.
Peale kogu seda modifikatsiooni olin väga mures lennukaalu pärast - nt flapsid on puhtast metallist juba ja lisavad oma 200 g kaalule kuus 2 micro servoga. Metallist kütusepaak! Lisa toide tuledele :s jne jne jne.
Kogu ürituse päästis kindlasti õigesse kohta aetud raskuskese, mis aeti paigale lennuki nööril rippudes.
Eile õhtul võtsime siis julguse kokku ja tõstsime selle tanki õhku. Ma olen ennegi lennukite esmalende teinud, kuid seekord olin jälle üle pika aja ka mina mures.
Mis siis ikka. Anatoli viskas suitsu juba ette ja jäi raja äärde ootama. Teda julgustas Vladimir ja minu veidi teeseldud rahustav muie tema suunas. Egas midagi, tüüride kontroll (5 korda), mootori kontroll (3 korda - enne seda tund aega timmimist) ja valmis stardiks. Gaas sujuvalt põhja, pöördetüüriga veidi mängimist ja juba tõusiski saba, siis paar popsatust kummidega asfaltil ja juba ta kerkiski. Esimesel paaril lennusekundil sain aru, et kõik on super. Kuna raskuskese oli paigas, siis ei pidanud ma kordagi kõrgustüüri trimmima. Peale mõnda tiiru ja eleronide trimmimist vasakule-paremale sain lennuki väga stabiilselt lendama. Alles nüüd julgesin teliku sisse tõmmata ja flapse katsetada. Kõik töötas õlitatult. Järgmine etapp oli maandumine. 3 korda tuletati mulle meelde, et ma ikka teliku välja laseks
Õhtuhämaruses ei näinud ju ka hästi, kas telik all või ei. Puldil oli nupp igastahes gear down asendis ja kui lennuk 50 m lähedsues oli siis sai ka visuaalse tõestuse. Egas midagi jätkasin laskumist ja täpselt meie ees puutusid rattad maad ja nii nagu peab, ikka esimesd rattad alguses ja siis kuskil 30 m pärast tagumised rattad. Peale maandumist valitses üldine kergendus.Õnnitlused Anatolile super lennuki modifitseerimise eest veel paremaks lennukiks!
Peale esimest lendu tõusime kohe veel õhku ja siis sai Anatoli juba ise oma lindu juhtida.
Super õhtu!
Küsimused teretulnud!
aga lendab suurepäraselt. (veidi üle poole paagiga kaal)
Kes teab kuidas avanes I-16 telik, see teab mida mõtlen :p
