F3A mõned fännid...
Tarmo, Katrin, Reivo ja mina külastasime laupäeval Soome F3A meistrikate IV etappi. Õigemini võtsime sellest osa - igal ühel oma tähtis roll võistkonnas. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis ei kujutagi ette F3A võistlusest osavõttu välismaal ilma tiimita.
Mõte...
Minna Eestist välja võistlema on asjade loomulik käik. Eesti F3A meistrikad on nüüd viimased 5 aastat järjepidevalt toimunud ja tase tasapisi tõusuteel. Viimane aeg oli muu maailmaga oma taset võrrelda. Alguses oli plaan minna Leetu aga koduse etapi aja kokkulangemine ja muud asjaolud seda ei võimaldanud. Õnneks oli Soomes, kus tase isegi vist kõrgem, etapp tulemas ja me hakkasime plaane tegema.
Ettevalmistused...
Transport, majutus, söök, eelarve, logistika on vaid mõned märksõnad, millele pidi mõtlema.
Kõige suuremaks probleemiks osutus aga hoopis kindlustus, mitte reisi vaid võistleja kindlustamine. Nimelt on Soomes võistlemiseks vajalik kolmanda isiku kindlustamine, et kui kellegi autosse lendad, siis maksaks kindlustus auto kinni. Ilma selleta võistelda ei saa, sest korraldaja vastutab kõige eest, mis võistluspaigas toimub. Kahjuks on väga raske
sellist teenust Eestist osta aga nädal aega tööd tõi õnneks viimasel hetkel tulemuse ja me saime Tarmo kindlustatud. Kahe päeva kindlustus läks maksma pisut üle 30 EUR. See kindlustuspoliis on vist suht erakordne Eestis (püüame pildi sellest üles saada varsti).
Võistlus Soome moodi...
Sõitsime kohale reede õhtul. Ööbisime ilusas kohas nimega Ikaalinen, muheda härra Reino juures. Laupäeva hommikul algasid treeninglennud juba kell 8! Võistlus toimus asfaltkattega vanal lennuväljal Hämeenkyro läheduses. Meie saabusime kell 9:15. Kohe panime võistluslennuki kokku, tegime tutvust vastaste tehnikaga, jälgisime mõnda treeninglendu - tegime järeldusi - ja sooritasime ka ise treeninglennu.
Olgu öeldud, et piloot ja Eesti lipu kõrgel hoidja oli Tarmo. Ülejäänud meist püüdsime olla talle igati toeks ja abiks. Kindlustuse suht kõrge hind, logistilised lahendused jms kahjuks pani võistlejate arvule piirid - aga see ei olnud ka eesmärk. Kõige tähtsam oli välja selgitada, mida kohtunikud F3A lennust ootasid - soome reisimise
üks põhieesmärke. Meie lennutehniline tase ei jää palju soomlastele alla aga puudub kogemus, mida kohtunikud näha tahavad. Siiani Eestis võisteldes on kohalikud kohtunikud järginud FAI reegleid, mis paberil võõrkeeles kirjas ja sealt kõike välja ei loe, sest paljusid asju võib mitmeti tõlgendada. Maailmas on kindlasti välja kujunenud F3A
lennustiili traditsioon, mida paberile kirja panna ei saagi või on äärmiselt keerukas ja soomlased kindlasti selle traditsiooniga palju kokku puutunud on.
Kell 10:00 algas instruktaaz. Soome meistrivõistlustel lennatakse 3 klassi: FAI, nordic ja sport. IV etapil sport lendajaid ei olnud. Tarmo võistles nordicus, mis ka meie meistrikatel kavas (kava sama aga humpty bump´i teevad soomlased teisiti). Lennatakse nii palju voore kui võimalik ja seda kahe päeva jooksul. Seekord oli plaanitud 3 vooru igas
klassis laupäeval ja üks voor pühapäeval. Klassid vaheldusid iga vooruga. Alustas FAI (7 võistlejat, kui ma ei eksi) klassi esimene voor, järgnes nordicu (6 võistlejat) esimene voor jne. Kohtunikke oli kolm, kel igal oma assistent. Kohtunik vaatas ainult lennukit ja ütles vaikselt assistendile iga viguri järel hinde mille siis assistent protokolli märkis. Tähelepanuta ei jäänud ükski viga ja hinded tundusid väga karmilt antavad. Väga harva kui keegi 8 või 9 sai, 10st rääkimata. Abilisi
oli korraldajal veelgi, sest iga vooru lõppedes olid tulemused tahvlil.
Võistluslennud algasid kell 10:20. Tarmo tegi esimese lennu veidi rabeda aga siiski viimaseks ei jäänud. Olgu mainitud, et Tarmo lendas ainukesena mitte-f3a lennukiga.
Vaba aega kasutasime ära võistlejate lennutehika ja kohtunike hindamistehika uudistamiseks, seda tegi kogu meie tiim - kuulasime kohtunike tööd, vaatlesime lendusid jne. Seejärel saime kokku ja analüüsisime kõike nähtut/kuuldut.
Tarmo teise vooru lend oli arvatavasti ajaloo kõige parem eestlase poolt sooritatud F3A võistluslend. Peale seda hoidsime oma kohast kindlamalt kinni ja liikusime uute kõrguste suunas. Kolmandas voorus olid soovid suured ja kasvas vist pinge ning sisse tulid mõned näpukad. Siiski säilitasime kindlalt oma koha ja järgmise eesmärgi – mitte viimaseks jääda. Õige F3A lennukiga ning õige juhendamise järgi trenni tehes oleks Tarmo ja nii mõnigi veel Eestis hea vastane ükskõik mis F3A võistlusel.
Päeva lõpus peeti veel üks nn 180 sekundi võistlus, ehk 3 min freestyle. Nagu nimi ütleb tehakse sellel võistlusel vabalt valitud kava, mis pidi kohtunikke ahhetama panema. Siin oli muidugi väike eelis Tarmol, sest temal 3D lennuk ja suurepärased 3D oskused, mis hiljem selgus ei puudunud ka soomlastel, kui osad neist parkflyeritega lendama hakkasid, kuid millegipärast võistledi F3A lennukitega.
Nagu arvata võib võitis Tarmo freestyle võistluse ja oleks seda arvatavasti teinu ka siis, kui soomlased parkflyeritega lennanud oleks, sest lennata 100 dollarise lennukiga maa lähedal või 1000 dollarilisega on ikka vahe suur. Eriti, kui viimasega torque-rolli ajal sabaga maast tolmu pühitakse. Peaks veel mainima, et Tarmo sai auhinnaks väga laheda vanaaegse stiiliga kohaliku meistri isetehtud suure puust raamiga ja nikerdustega seinapeegli!
Pühapäevaks me võistlema ei jäänud kuna kõik eesmärgid said täidetud.
Peale võistlemise nautisime Soome loodust, käisime järve ääres peesitamas, püüdsime kala ja saunatasime onu Reino lahedas majas.
Palju õnne Tarmole freestyle võidu ja F3A võistlusel tubli Eesti esindamise puhul Soomes!
Tänud soomlastele lahke vastuvõtu eest ja muidugi suured tänud onu Reinole!
Tähelepanekud ja tuleviku suunad.
-tosina võistleja peale oli ainult 2 sisepõlemismootoriga lennukit
-distsipliin - võistlus algas ettemääratud ajal
-kohtunikud ei lobisenud võistluslennu ajal, hindeid kuulis ainult assistent
-kohtunikud kasutasid abivahendeid viguri asetuse ja suuruse hindamiseks (raamat, pastakas, joonlaud)
-konveier töötas ideaalselt: lennuk tõusis õhku, järgmine võistleja asus laagrist ettevalmistusalale, lennuk maandus ja viidi laagrisse, järgmine tõusis õhku, järgmine lennuk ettevalmistusalale jne. Peale lõunasöögi suuremaid seisakuid kui 5 min ei olnud
-lõunasöök toodi võistluspaika (10 EUR)
-lennatakse ka külgtuulega, kui vaja. Me oleme Kollasel liiga mugavaks läinud 4 suunalise lennuväljaga
-lennatakse sektoris, kuid väikesi nö vaieldavaid piiriületusi ei karistata
-lennatakse suurelt, täpselt, sujuvalt, effektselt (kiire aga täpne 4 punkti keeris ei ole effektne)
-lennatakse umbes 100 m kaugusel ja kasutatakse ära kogu sektor, ka kõrgusesse
-pöörisel tahavad kohtunikud näha nina iseeneslikku kukkumist, pööret võib aidata
-aeglase keeramisega, õiges kohas fikseeritud ja paigutuselt õiges kohas olev nelja punkti keeris on effektne ja õige
-ei timmita mootoreid kui käib võistluslend
-ohutus on väga tähtis, vales kohas seisvad pealtvaatajad aetakse ära
-võistluslennu ajal ei toimu muid lende (f3a lennuk, plaaner, kopter jne)
-osavõtumaks on 30 EUR, kes tuleb kohale ilma eelneva registreerimiseta maksab lisaks veel 30 EUR
-lennukitel kasutatakse aerodünaamikat parandavaid elemente (tiiva peal sikk-sakk teipi, kerel väikesed lisa-tiivad jmt)
-kaalus hoitakse kokku kus vaid saab (sabaratas on olematu ja enamusel mittepöörav)
-lennukeid ei mõõdetud ega kaalutud
-võistlejal on keegi abiks, kes kava ette ütleb, et võistleja saaks kontsentreeruda vaid lennule, abistaja võib ka ette öelda viguri keskkoha või nt millal vigurit/elementi alustada, sest lennuki üldist asetust sektoris on parem jälgida abistajal, kelle pilk ei pea olema lennukil fikseeritud
-peale võistlust tehti koosistumine ja grill
Nagu näete ei olegi palju vahet. Paremad lennukid ja pisuke F3A kultuuri süvendamine ning me võime end maailmale tutvustada.
Pildimaterjal varsti siin...
siis oleks pidanud vähemalt 2 korda suurema koosseisuga minema ja kahe organiseerijaga vmt. Seekord oli kõik täpselt nii nagu pidi. Vaatame, mis järgmine kord saab.
- Jotejaamad & Toiteplokid parima hinnaga
