Kostan siis Eesti meeskonna eest mõned sõnad:
Nimelt on 19.-27. august toimumas Sloveenias, Bovecis Euroopa meistrikad F3J klassis ja Eurotouri karikaetapp nimega Alpine Cup.
Jõudsime kohale eile ning täna oli aega üldiseks kohanemiseks ja kergeks trenniks. Et anda edasi emotsiooni, mis antud platsist tekib, ei piisa kindlasti sõnadest. Tegu on kolmelt küljelt enam kui kilomeetriste mägedega ümbritsetud pisikese lennuväljaga. Termikaid tundub täiesti olevat ja lennukid on korralikult timmis. Asi, mis raskusi hakkab tekitama, on tõenäoliselt nähtavus - mis on mägede ees lennates fenomenaalselt olematu. Nõlvadel kasvava metsa taustal on vaja ülikontrastsete värvidega lennukeid ja väga head mudeli tunnetust, et iga liigutus oleks ette teada tagajärjega.
Homme-ülehomme toimub Alpine Cup, millel võistlevad Priit Leomar ja Pärtel-Peeter Kruuv (mina), kes ei saaks kuidagi hakkama abiliste Roosi ja Kristjanita.
Üritan lähiajal ka pikemalt-põhjalikumalt kõigest siinsest kirjutada, hetkel on toss väljas ja kaen telekas kohalikke pesupulbireklaame (samad, mis Eestis).
Pilte üritusest hakkab tiksuma siia: https://picasaweb.google.com/1110104355 ... 1Ji5wvbKVw
Alpine Cup ja F3J EM 2011
Lõpuks leian siis mahti ürituse kohta veel ühtkomateist kirjutada.
Esiteks vabandused, et otsereportaaž kohapealt ära jäi. Wifi, mis meie elukohas välja oli reklaamitud ei funganud eriti edukalt - seetõttu pole ka pilte veel internetis.
EM võistlusest siis üldisemalt:
Üritus oli korraldatud oluliselt paremini, kui eelmise aasta MM Prantsusmaal. See andis eelkõige tunda korralikes inglisekeelsetes teadaannetes ja etteantud ajakava täpses jälgimises.
Väikeseid puuduseid võis muidugi leida, kuid arvestades ürituse mastaapi ei hakka siinkohal virisema.
Eesti meeskonna etteastest:
Meeskondliku lõpptulemuse poolest jäime päris taha otsa. Osalt saab seda halva õnne kaela ajada. Nimelt oli loosi tahtel mitmel korral meie meeskonna liige hommikul kõige esimeses grupis, mis on ilmastiku poolest alati raskeim. Individuaalarvestuses õnnestus Priit Leomaril vahepeal isegi 19. kohale tõusta, lõpptulemuseks jäi siiski 40. koht. Võrreldes Prantsusmaaga, on tase siiski oluliselt paranenud ja vead, mis seal sai tehtud, enam nii naljalt ei kordunud, samuti on stardikõrgused stabiilsemad ja kõrgemad, kui varem. Isiklikult tunnen, et pean kõvasti harjutama viimase nelja minuti täislendamist kõrgustel alla 30m, ehk siis pisikeste soojade puhangute peal keerutamist.
Oma osa lõpptulemuses mängis ka muidugi senine trenn ja võistluskogemus, mis siinseid ilmaolusid arvestades on võibolla mõneti kasinam, kui mõnel teisel võistlejal lõunapoolt.
Nt õnnestus mul ümberlendu tegema minnes libiseda lennukiga "safety area" sisse nii lollisti, et kohtuniku tooli jalg jäi tiivale väga tõsiselt ette.
Sellest olukorrast tulenes ka koheselt -300 punkti karistust.
Õnnetused ja matsud:
Praktiliselt iga tuuri igas grupis oli mõni kergema või raskema loomuga mid-air. Mõnikord jäid kõik õhku ja ka lennukid ei saanud kahjustada, kuid nt Richardasel Leedust õnnestus norrakaga nii kokku panna, et viimasel läks tiiva kesktükk pooleks, kõrv eraldus ja vaid meetrid jäid puudu, et kogu ülejäänud praktiliselt juhitamatu lennuk autodesse oleks tulnud. Kusjuures leeduka lennukil oli vaid mõni väike kriim, mis ei vajanud vist isegi parandamist.
Minu mudelitel joppas ja õhus kokkupõrkeid enda teada ei esinenudki, samas ei läinud nii hästi ei Priit Leomaril ega Edvin Penartil, kelledel mõlemal said tiibade esiservad kahjustada.
Mul isiklikult läks kahjude alla kirja vaid kuni talani tiiva sisse sõidetud tooli jalg, mis sai Vladimirilt küsitud spets koorikuga parandatud ja jõhviga tehtud auk stabilisaatori esiserva, mida sai teibiga silutud. Startides kokkupõrkeid, jõhvidesse kinnijäämisi ja teise jõhvi sisse sõitmisi esinesid kah mõned, kuid üldiselt tundus, et tegu oli siiski vähem destruktiivse võistlusega, kui MM eelmisel aastal.
Lennukitest ja varustusest:
Meie meeskond lendas kodumaiste Tragidega, mis ei tundu hetkel veel teistele oluliselt alla jäävat, pigem on asi oskustes.
Üldiselt tundusid domineerivat Xplorerid (seda nii 3,6m, 3,8m kui ka mõned 4m variandid) ja Suprad. Leidus ka ohtralt varem ülipopulaarseid Pike Perfecteid, kuid ilmselgelt on antud disain uutele alla jäämas. Ülejäänud lennukid olid siis enamasti Satorid, Storkid, Prestige'id ( vaid Türgi meeskonnal) jne. tõenäoliselt ei ütle need nimed siinsetele lugejatele just palju.
Kes end siiski plaanerimaailmaga kursis hoiab, on ehk kuulnud, et kahel väga tuntud tootjal/konstruktoril, Jaro Mülleril ja Vladimir modelsil on mõlemal äsja välja tulnud uued f3j mudelid Egida ja Maxa 4. Esimest on liikvel veel niivõrd vähe, et antud võistlusel ühtki silma ei hakanud, kuid Maxa 4 oli olemas nii Ukraina meeskonnal (kuhu ka Vladimir Gavrilko ise kuulus) kui ka Venelastel.
Üldiselt tundub disain vägagi sarnane tuntud Supraga, kuid tiiva siruulatus on nüüd 4m ja lennukaal on vähenenud umbes 1700grammini. Võrdluseks võib öelda, et minu 3,6m Tragi Cluster on umbes 1940g. Stabilisaator ei istu enam Supralt ja paljudel viskemudelitel tuntud "V-mount"i otsas vaid on kiiluga koos ja moodustab traditsioonilise ristsaba. Mis sabasse puutub, siis üleüldine tendents on võrdlemisi suure pindalaga stabilisaatorid ja väga suured pöördetüürid. Seda kõike just maandumisel hea juhitavuse saavutamiseks ja madalal väga effektiivsete väikeste ringide tegemine üliõrnades termikates.
Mis teeb antud lennuki huvitavaks on muidugi see, et Vladimir ei kasuta enam traditsioonilisi süsinikkiudkangaid ega ka laia kiuga "spead dow" kangast, vaid on kuuldavasti ehitanud aparaadi, millega saab tavalise süsinikroovingu umbes 50-60mm laiuseks ribaks tõmmata ning seejärel nt 30kraadise nurga all kangaks lamineerida (mitte kududa).
Kes asjast huvitatud on, siis hetkel on Maxa 4 müügil vaid USA's ja hinnaga umbes 2600 dollarit.
Raadioaparatuuridest torkas silma väga palju graupner mc-24 saatjaid, millel olid Weatronicu 2,4ghz moodulid, muidugi oli ka terve hunnik erinevaid futaba ja graupneri "meremiine" ning mõned uued futaba fx30 ja fx20 saatjad. Mis sagedustesse puutub, siis tavasageduste kasutajaid oli nii vähe, et suurvõistlustel tuttav saatjate ära korjamine jäi seekord ära. Samas ei näinud ma mitte ühtegi Spectrumi saatjat - ju pole dx8 ja dx10 veel piisavalt küpsed, et suuri plaanereid adekvaatselt programmeerida.
Kokkuvõtteks võib öelda, et võistluskogemusena läks kõik igati edukalt. Team Estonia töötas meeskonnana korraliku nelja vääriliselt ja otseseid puudujääke oleks raske välja tuua. Üldiselt on aga selge, et seni, kuni kohalik tase F3J'is pole paremaks läinud, pole ka väga lootust, et välisvõistlustelt kõrgeid kohti oleks loota.
Lisan siia ka pilte, mis esialgu üles jäid laskmata.
Esiteks vabandused, et otsereportaaž kohapealt ära jäi. Wifi, mis meie elukohas välja oli reklaamitud ei funganud eriti edukalt - seetõttu pole ka pilte veel internetis.
EM võistlusest siis üldisemalt:
Üritus oli korraldatud oluliselt paremini, kui eelmise aasta MM Prantsusmaal. See andis eelkõige tunda korralikes inglisekeelsetes teadaannetes ja etteantud ajakava täpses jälgimises.
Väikeseid puuduseid võis muidugi leida, kuid arvestades ürituse mastaapi ei hakka siinkohal virisema.
Eesti meeskonna etteastest:
Meeskondliku lõpptulemuse poolest jäime päris taha otsa. Osalt saab seda halva õnne kaela ajada. Nimelt oli loosi tahtel mitmel korral meie meeskonna liige hommikul kõige esimeses grupis, mis on ilmastiku poolest alati raskeim. Individuaalarvestuses õnnestus Priit Leomaril vahepeal isegi 19. kohale tõusta, lõpptulemuseks jäi siiski 40. koht. Võrreldes Prantsusmaaga, on tase siiski oluliselt paranenud ja vead, mis seal sai tehtud, enam nii naljalt ei kordunud, samuti on stardikõrgused stabiilsemad ja kõrgemad, kui varem. Isiklikult tunnen, et pean kõvasti harjutama viimase nelja minuti täislendamist kõrgustel alla 30m, ehk siis pisikeste soojade puhangute peal keerutamist.
Oma osa lõpptulemuses mängis ka muidugi senine trenn ja võistluskogemus, mis siinseid ilmaolusid arvestades on võibolla mõneti kasinam, kui mõnel teisel võistlejal lõunapoolt.
Nt õnnestus mul ümberlendu tegema minnes libiseda lennukiga "safety area" sisse nii lollisti, et kohtuniku tooli jalg jäi tiivale väga tõsiselt ette.
Sellest olukorrast tulenes ka koheselt -300 punkti karistust.
Õnnetused ja matsud:
Praktiliselt iga tuuri igas grupis oli mõni kergema või raskema loomuga mid-air. Mõnikord jäid kõik õhku ja ka lennukid ei saanud kahjustada, kuid nt Richardasel Leedust õnnestus norrakaga nii kokku panna, et viimasel läks tiiva kesktükk pooleks, kõrv eraldus ja vaid meetrid jäid puudu, et kogu ülejäänud praktiliselt juhitamatu lennuk autodesse oleks tulnud. Kusjuures leeduka lennukil oli vaid mõni väike kriim, mis ei vajanud vist isegi parandamist.
Minu mudelitel joppas ja õhus kokkupõrkeid enda teada ei esinenudki, samas ei läinud nii hästi ei Priit Leomaril ega Edvin Penartil, kelledel mõlemal said tiibade esiservad kahjustada.
Mul isiklikult läks kahjude alla kirja vaid kuni talani tiiva sisse sõidetud tooli jalg, mis sai Vladimirilt küsitud spets koorikuga parandatud ja jõhviga tehtud auk stabilisaatori esiserva, mida sai teibiga silutud. Startides kokkupõrkeid, jõhvidesse kinnijäämisi ja teise jõhvi sisse sõitmisi esinesid kah mõned, kuid üldiselt tundus, et tegu oli siiski vähem destruktiivse võistlusega, kui MM eelmisel aastal.
Lennukitest ja varustusest:
Meie meeskond lendas kodumaiste Tragidega, mis ei tundu hetkel veel teistele oluliselt alla jäävat, pigem on asi oskustes.
Üldiselt tundusid domineerivat Xplorerid (seda nii 3,6m, 3,8m kui ka mõned 4m variandid) ja Suprad. Leidus ka ohtralt varem ülipopulaarseid Pike Perfecteid, kuid ilmselgelt on antud disain uutele alla jäämas. Ülejäänud lennukid olid siis enamasti Satorid, Storkid, Prestige'id ( vaid Türgi meeskonnal) jne. tõenäoliselt ei ütle need nimed siinsetele lugejatele just palju.
Kes end siiski plaanerimaailmaga kursis hoiab, on ehk kuulnud, et kahel väga tuntud tootjal/konstruktoril, Jaro Mülleril ja Vladimir modelsil on mõlemal äsja välja tulnud uued f3j mudelid Egida ja Maxa 4. Esimest on liikvel veel niivõrd vähe, et antud võistlusel ühtki silma ei hakanud, kuid Maxa 4 oli olemas nii Ukraina meeskonnal (kuhu ka Vladimir Gavrilko ise kuulus) kui ka Venelastel.
Üldiselt tundub disain vägagi sarnane tuntud Supraga, kuid tiiva siruulatus on nüüd 4m ja lennukaal on vähenenud umbes 1700grammini. Võrdluseks võib öelda, et minu 3,6m Tragi Cluster on umbes 1940g. Stabilisaator ei istu enam Supralt ja paljudel viskemudelitel tuntud "V-mount"i otsas vaid on kiiluga koos ja moodustab traditsioonilise ristsaba. Mis sabasse puutub, siis üleüldine tendents on võrdlemisi suure pindalaga stabilisaatorid ja väga suured pöördetüürid. Seda kõike just maandumisel hea juhitavuse saavutamiseks ja madalal väga effektiivsete väikeste ringide tegemine üliõrnades termikates.
Mis teeb antud lennuki huvitavaks on muidugi see, et Vladimir ei kasuta enam traditsioonilisi süsinikkiudkangaid ega ka laia kiuga "spead dow" kangast, vaid on kuuldavasti ehitanud aparaadi, millega saab tavalise süsinikroovingu umbes 50-60mm laiuseks ribaks tõmmata ning seejärel nt 30kraadise nurga all kangaks lamineerida (mitte kududa).
Kes asjast huvitatud on, siis hetkel on Maxa 4 müügil vaid USA's ja hinnaga umbes 2600 dollarit.
Raadioaparatuuridest torkas silma väga palju graupner mc-24 saatjaid, millel olid Weatronicu 2,4ghz moodulid, muidugi oli ka terve hunnik erinevaid futaba ja graupneri "meremiine" ning mõned uued futaba fx30 ja fx20 saatjad. Mis sagedustesse puutub, siis tavasageduste kasutajaid oli nii vähe, et suurvõistlustel tuttav saatjate ära korjamine jäi seekord ära. Samas ei näinud ma mitte ühtegi Spectrumi saatjat - ju pole dx8 ja dx10 veel piisavalt küpsed, et suuri plaanereid adekvaatselt programmeerida.
Kokkuvõtteks võib öelda, et võistluskogemusena läks kõik igati edukalt. Team Estonia töötas meeskonnana korraliku nelja vääriliselt ja otseseid puudujääke oleks raske välja tuua. Üldiselt on aga selge, et seni, kuni kohalik tase F3J'is pole paremaks läinud, pole ka väga lootust, et välisvõistlustelt kõrgeid kohti oleks loota.
Lisan siia ka pilte, mis esialgu üles jäid laskmata.
Koorik on süsinik-kevlar hübriidkangast tehtud lihtne esiserva koorik, mille saab teibi või liimi abil siis ära lõhutud augu peale kleepida kas siis ajutiseks või permanentseks paranduseks. Kui vaja või pilti teha.
Lisaks Richardase omadele oli seal ka teisi nn "day-glow" värvidega lennukeid. Tundus, et mingilmääral oli neist kasu küll, kuid seda vaid väga äärmuslikes oludes, 95% juhtudest sai ka täiesti tavalise lennukiga hakkama.
Lisaks Richardase omadele oli seal ka teisi nn "day-glow" värvidega lennukeid. Tundus, et mingilmääral oli neist kasu küll, kuid seda vaid väga äärmuslikes oludes, 95% juhtudest sai ka täiesti tavalise lennukiga hakkama.
Kas selline lendamine oli seal massiliselt kombeks?viimase nelja minuti täislendamist kõrgustel alla 30m, ehk siis pisikeste soojade puhangute peal keerutamist
Kas servodest miskit uuemat silma ei jäänud?
MAXA4-st räägitakse jah ülivõrdes. Pidavat suutma kõrgust kaotamata väikest ringi teha ümber oma ringisisese kõrva ja võimaldab lennata väga kaugele. Joe Wurtsi projekt ja profiil.
http://www.kennedycomposites.com/images/maxa/maxa.pdf
Nendel EM-idel tuli Tragi-Cluster siiski Richardase piloteerimisel 5. kohale, seega esialgu vist Maxa4-dest ette.
nn "FAI" startide harv nägemine baltikumi tasemel on tingitud võistluste väiksemast kaliibrist, tasemete vahest ja enamasti siinsest jahedamast kliimast.
Liinidena kasutati enamasti oranže Megaline-e tõenäoliselt vahemikus 1.08-1.28mm.
Joosti vast 20-30m, olenevalt stardi pikkusest aga elastne liin võimaldab tõmmata väga suure algpinge, mis tähendab, et jooksma hakati u 2sek enne stardipauku.
Videodes nähtud lühikesed stardid (EM tiitli võitnud kuti start: http://www.youtube.com/watch?v=A5YsjEyO7-U) esinesid pigem pärastlõunasel ajal, kui termikat oli ohtralt ja mindi pigem kindla peale välja.
Liinidena kasutati enamasti oranže Megaline-e tõenäoliselt vahemikus 1.08-1.28mm.
Joosti vast 20-30m, olenevalt stardi pikkusest aga elastne liin võimaldab tõmmata väga suure algpinge, mis tähendab, et jooksma hakati u 2sek enne stardipauku.
Videodes nähtud lühikesed stardid (EM tiitli võitnud kuti start: http://www.youtube.com/watch?v=A5YsjEyO7-U) esinesid pigem pärastlõunasel ajal, kui termikat oli ohtralt ja mindi pigem kindla peale välja.
Mainiks ka, et osade startide puhul oli algpinge enne starti selline, et jooskma lihtsalt ei suutnud hakata. Stardikõrguse poolest kujunes välja edukamaks väiksem algpinge, millega me suutsime veel jooksma hakata. Enamus korralike startide puhul me lihtsalt viimase 0.5-1 sek seisime ühe koha peal, näpud vastu maad.
Eesti võistkonna mehed on osanud EM-võistluse piltidele jääda:
http://www.f3j-bovec2011.si/?page_id=784
http://www.f3j-bovec2011.si/?page_id=784