Kõigepealt illustratsioon: üks on detail, mille valmistamisel on iga kivi otsa koperdatud, mille otsa vähegi saab (suur temperatuuride vahe ekstruuderi ja keskkonna vahel, nõrk kinnitus alusplaadile, pikad deformatsioonivuukidega katkestamata lineaarsed marsruudid, jne)...
...tulemusena on joonisel sirge olnud põhi kujunenud täiesti kumeraks...
...ja teine on detail, mis on prinditud "majakeses" sees, langetatud ekstruuderi temperatuuril ja tõstetud keskkonna temperatuuril, mille alusääris (fotol on äärised juba maha lõigatud ja detailid liivapaberi ja atsetooniga järeltöödeldud) on võimalikult laiaks aetud ja mis on aluspinnale võimalikult hästi kinni lakitud, ja mille joonisesse on toodud deformatsioonivuugid (ehitajatel kord 15 meetri kohta, 3D printijatel kord 5 cm kohta?) ja mille sisemises geomeetrias on Slicer'ile üritatud peale suruda võimalikult vähest lineaarsust.
Teine detail ei ole kah täiuslik, ka tema tõstis (kuskil 30-nda kihi juures) omal nurgad üles, aga ta on palju sirgem. Kui ta oleks väiksem, saanuks ma lisada laiema alusäärise (brim) ja võib-olla oleks ta kumerus silmaga märkamatu, hetkel aga on siiski märgatav.
Esimese detaili puhul on aga võimalik täheldada, et lõpukihtides kaob kumerus ära -- siis on allpool asuvd kihid saavutanud säärase paindetugevuse, et neid enam miski ei morjenda. Või pigem, miski peale nii suure pinge, et raksuga praguneks. Olen lugenud, et äärmuslike trükitööde puhul võib seda ABS-iga juhtuda.
Üldiselt, ABS on hästi töödeldav, aga temperatuuride vahe trükkimisel kipub olema kõrge (printeri majake 40 C, ekstruuder 210 C, vahe170 C), ja tema soojuspaisumistegur on kõrge. PLA ei ole järeltöödeldav (see seab piirid vuukide lisamisele - neid ei saa järeltöötlusega mõistlikult sulgeda), aga temperatuuride vahe on palju inimlikum (majake 40 C, ekstruuder 180 C, vahe 140 C).
Pilt 1: detailid
Pilt 2: majake
- Eestis kohapeal kättesaadavast profiilsüsteemist saab küllaltki lihtsalt printeri.
