Niisiis kolleegid, juriidiliselt on kõik korrektne:



Aga sellegipoolest, olgem hoolsad ja käsitlegem kõike ohutult!
Neile kes inglise keelt mõistavad:
http://en.wikipedia.org/wiki/Rocket_candy
Kuna tsingisegu kuivab meeletult kaua ning ei taha vedada ühtegi linnukest lendu (fenoksiidvaik segab reaktsiooni), ning pealegi on tsinki vaja rauast asjade roostekaitseks, siis hakkasin vahelduseks fruktoosi (puuviljasuhkru) ja salpeetriga katsetama.
- Miks ma fruktoosi valisin? Sest ma olen laisk ja hindan ohutust.
- Kuidas nii laisem on?
Segu segamise alustamisest kuni raketi stardini võib kuluda 25 minutit. Kütus on tardudes kuiv ja töövalmis. Kütus on tahke ja ei pudene. Kütus on ühtlase tihedusega ja põleb ennustatava jõudlusega, kuigi mitte hõiskamisväärselt suure jõudlusega.
- Kuidas nii ohutum on?
Fruktoos sulab tagashoidliku 103 C juures. See tähendab, et kuigi teda veeanumas ei saa sulatada (sorbitooli saaks, aga sorbitooli on kaubandusvõrgus raske leida) on teda õlipotis väga edukalt võimalik sulatada.
Õlipoti, milles hulbib fruktoosipott, saab seejälrel panna nunnusse keraamilisse potti (hoiab õlipoti soojust), viia õue ning segada seal (lumehanges on natuke tüütu, aga ka see on võimalik) salpeetriga kokku, omal teadagi kaitseprillid ees.
Nii pääseb kütuse ja oksüdeerija segamise etapp esiteks eemale pliidist mille kuumad punktid võivad algatada KNO3 ja fruktoosi reaktsiooni ning üleüldse toast. Me ju ei tahaks, et raketikütuse tootmise järel tuleks tsiteerida laule ega luuletusi stiilis: "see on ju hukatus, hüperboloid, insener Garini hüperboloid", "must lagi on me toal" ega "šallallaa ja kuki muki".

- Kuidas ohtlikumalt aga tõhusamat kütust saaks?
Saaks ka nii, et lahustaks nii KNO3 ja fruktoosi (või muu suhkru) vees ära, ning siis susserdaks selle seguga pannil ligi 50 minutit pärast keemise algust (kokku siis üle tunni), enne kui vesi uuesti segust lahkunud on. Nii saaks parema kütuse (KNO3 kristalliseerub ümber) aga suurema jamamisega ja riskiga. (Inimene eksib ja teeb vigu. Näiteks võib kütuse plörakas hüpata pannilt või kukkuda kulbilt pliidirauale.)
- Kuidas puudust leevendada?
Tulenevalt eelnevast, kui ei peenesta korralikult KNO3, ei anna põlemiskambrile õiget kuju ega lisa katalüsaatoreid, põleb segu aeglaselt. Soovitatav on esiteks KNO3 enne läbi uhmri või kohviveski (ilma kütusejääkideta kohviveski!) lasta, et ta kindlasti peenike oleks. Teiseks valada fruktoosikaramell mootorisse, milles viibib põlemiskambrile õõnsuse andmiseks näiteks plastmassist pastapliiats (veel parem teflonpulk). Kolmandaks lisatakse katalüsaatoreid.
- Mis massisuhtes osi pannakse ja mida lisatakse? Suhtes 65:35 oksüdeerijat kütusele. Lisatakse reeglina Fe2O3, see kiirendab põlemist. Üle 5% reeglina ei lisata. Võimalus on lisada ka S, mis langetab süttimispunkti. Kas tingimata on vaja madalamat süttimispunkti, on omaette küsimus.
- Mida *ei* tohiks panna? Kõik asjad pole omavahel ühilduvad, näiteks Al ja Mg tuleks vältida, kuna aluseliste metallidena võivad ebapuhtas KNO3-s leiduvate K ning KOH jääkidega vesinikku tootma hakata.
Pildid protsessist:
1. Fruktoosi sulatamine

2. Fruktoos on sulanud

3. Valatud rakett düüsi poolt, näha poolpidune õõnsus.

4. Sodipodi, ehk nii ei tohi raketi valamist lõpetada, aga see ei ole lennuks vaid staatiliseks katseks. Valamisel on oluline, et kõik enne maha ei jahtuks (minul jahtus). Teraslusikaga teraspotis pole hea komme segada (üliväike kuid nullist suurem sädeme võimalus). Plastmasslusikas sulab ära. Puu ja teflon on head asjad.

5. Katsestendi küljes ja süüteks valmis

6. Süüde!

7. Töö. Väga aeglane põlemine raketi kohta. Katalüsaatoreid polnud.

8. Ära töötanud rakett. Düüs ei pragunenud ega sulanud.

9. Ära töötanud rakett. Moodustus rohkem jääke kui tore on.
