Siumbrys Ricardas (eespool pildil punase särgiga ja lennuki tiivaotsad punased) oli muuseas viimaste EM-võistluste 6-s. Suurvõistluse tippude tase on selline, et 6. võib tegelikult võita heal päeval maailmas iga võistluse.
Maailm pole alati see, mis näib!
Lennuk ei tule mitte vile ja 45 kraadise nurgaga maa sisse. Tegelikult lasi nina üksjagu vaikselt maandumismärgile ja vajub ise ka kohe maha.
Kõva tuulega on muuseas kiirus maa suhtes sellistel puhkudel lausa 0, kuigi õhu suhtes näiteks 7 m/s.
Hõljutakse märgi kohal ja õigel hetkel alla!
Rahvusvahelist võistlust tasub külastada. See muudab maailmapildi hoopis teistsuguseks.
Lennuk pöörab ennast alati kõikides suundades ümber raskuskeskme, mitte ümber näiteks kiilu - siit võib arvata palju tal enne maapuudutust kõrgust oli.
On liikunud kõlakaid selliste maandumiste keelamiseks FAI tasemel, samas muutuks traditsioonilise maandumise ja pildil nähtud "oda" stiili eristamine väga kahtlaseks.
Ning jah, lennukid on disainitud arvestusega, et peavad selliseid maandumis taluma võistluselt võistlusele - kere ristlõiked on tiivast ettepoole püstipidi elliptilised ning et kogu lennuki mass jääb alla 2000g, pole jõud ehk nii suured, arvata võiks.
Samas olles Richardase vastu ise korduvalt võistelnud, võin öelda küll, et miski pole võimatu. Tänapäevase lennuki ja mõnetise mullis püsimise ja maandumise oskusega on väga vabalt võimalik kõigile Balti riikide tegijatele kandadele astuda. Oluline on vältida võistlushasarti, mis kipub lennukitele destruktiivselt mõju omama - tegu on siiski vaid hobiga.
Pildi "odal" ju nina maandumisringile toetatud ja maa sees püsti ta millimeetritki pole. Sellise pildi võib saada väga vaikselt ja tasaselt maandumiselt.
Kui poole meetri kõrgusel oleval lennukil nina alla suruda tõuseb saba püsti, sest kere ju ei paindu nagu uss. Kere nurk ei iseloomusta sellisel lennukil enamasti viimase 10 meetri trajektoori.
Maandumisklapid tõmmatakse hetk enne maapuudutust sisse, et servosid ei väänaks.
Mina ei näinud F3 ega F5 ühtegi "maa sisse püsti" maandumist.
Kaasaegsed maandumisklappidega lennukid tuli seal 3 meetri kõrguselt 3 meetri kaugusele lausa "paitades" maha. Tugeva tuule tõttu oli see suur kõrgusekaotamine tihti väga meelejääv ja efektne.
Oda stiili ei soovitaks, sest mujal pole tihti pehme maa ja pikk roheline rohi, nagu Eestis. Hooga mahatulnud lennuk võib libiseda kivikõvaks kuivanud tolmaval maapinnal lausa ringist välja. Eestis jääb sinna, kus maad puudutas.
Plaanerite klapid on enamasti väga efektiivsed ja maha on võimalik tulla vaid "kopsuga", "oda" laskmiseks peaks eriliselt pingutama.
F5J ja F3J peamine vahe on rohkem ülesvedava elektrimootori asukohas.
Veel kord "oda stiilist", sest jäi ette hea asja selgitav video.
Foto sellelt videolt:
Tegelikud sündnused Joe Wurtsi maandumisel: http://www.youtube.com/watch?v=oCw3zcBX ... re=related
Mees ei paista eriti rõõmus, sest tuli pool sekki liiga vara.
Last edited by [J] on Sun Aug 15, 2010 15:02, edited 1 time in total.
"Joon" on tegelikult lihtsalt mõõdulint, mille abil hiljem maandumistäpsust mõõdetakse. Pihta pidi saama umbes 20cm suurusele neoonvärviga maha märgitud ringile (st selle keskohale) - ning määndumistäpsuseks märgiti tegijatele onudele kohati alla sentimeetri.