3DMasters sündis ja toimus algselt (8 aastat) Inglismaal, Northamptoni ülikooli staadionil ja campuses. 2008 juhtus aga allakirjutanu tunnistada olnud pretsedent, kus keegi (ilmselt siiski mitte naaber, vaid pigem ülikoolilinnaku baaris/lehtlas kihlumispidu pidanud seltskond) väidetavalt kõva müra (pigem akna taga sagiva võõra seltskonna pärast) keskkonnakaitsesse kaebas ja korraldajad lõpetasid õhtulennutamise mitte kell 23:00 (koos öörahuga), nagu plaanitud, vaid sekundipealt, tund aega peale algust (st. pigem 21:00 kanti). Kuna õhtused lennutamised campuse harjutusväljakul olid saanud meeldivaks traditsiooniks, kus ka kohtunikud ja demopiloodid peale võistlejate tõsiselt vingeid ja pingevabasid demosid tegid, ja ainukeseks kohaks, kus pealtvaataja sai hea õnne korral pilootidega suhelda - siis kahtlemata tekitas see pretsedent kõigi hinge suure augu. Never ever in England! - oli nii korraldajate kui ka osalejate ühine arvamus.
Eelmine aasta katsetati esimene kord eksiilis, võõrustajaks Hispaania. Meeletult kuum ilm, keset kõrve asunud golfiväljakust varju pakkuvate objektideta plats, sponsorite ja pealtvaatajate nõrgenenud huvi (selge see, et Inglismaa piires pole oma jupipoodi nii raske 3DMastersi väljakule üle kolida kui sellega välismaale reisida, ja paraku oli keskmisele inglasest harrastajale lennukisse ronimine tunduvalt suurem ettevõtmine kui kohaliku lähiliinirongiga Northamptoni ülikooli lähedale saabumine) paraku just kõige suuremast õnnestumisest ei kõnele. Seda enam, et platsil maksnud toidu hindadest rääkisid legende mitte ainult inglased...
Seekord otsustati siis järjekorras kümnes ehk juubeliüritus läbi viia uue võõrustaja juures, Hollandis, täpsemat Venlos baseeruva mudellennuklubi territooriumil. Koht ise on üldises plaanis strateegiliselt hea - otse Saksamaa piiril (sõna otseses mõttes), mitte kaugel Belgiast, Prantsusmaast, Taanist, Inglismaast (Venlost Calais-sse on sisuliselt vaid 3x rohkem kilomeetreid kui Londonist Northamptonisse, aga reaalne sõidukiirus on oluliselt suurem). Plats ise asub linna kõrval puhkealal, kus linnarahvas sporti teeb, koeri jalutab ja seega ei sega mudellendureid teisi ega vastupidi (mõned uudishimulikud jalutajad suutsid siiski turvatõkkeid ületades lennutsooni sattuda, niiet üks turvamees väänas/murdis? neid taga ajades nugiseaukudes oma jala...)
Tuleb tunnistada, et see aasta polnud tõesti platsitoidu hind tappev - eriti kui meenutada, et 12,50 euro eest sai EliQ sponsoreeritud grillipileti, mis koosnes neljast lihaannusest (st. 1 tk vorsti, kotlett, ribi või kanaliha tükk) ja näo/soovi järgi lisatavast salatist. Kui käisid iga liha eraldi võtmas oli teoreetiline võimalus süüa neli annust salatit - isegi poole vähem meile jõukohaseks ei osutunud. Ka Northamptoni "sai, vorst ja sibularõngas" väliköögile andis toitlustamine kindlasti silmad ette!!! Samas ei saa kuidagi väita, et Hollandi mudellendurid raha ei soovinud teenida. Välikäimla päevapilet ja parkimine olid tasulised - 2 eur. Paraku oli päris raske saada lähedale ka hotelli - hotellid asusid 20..50 km raadiuses ja reaalselt üle 50 euro/öö/tuba tuli välja käia nii linadeta kämpingmajakese kui ka 4tärni hotelli soodushinda kasutades. Oli kuulda, et osad olid enda arvates hea diili teinud ka 50km kaugusel asuvas hotellis, makstes 90 eurot öö eest. Ehk - keskeuropa maapiirkondades saab tavaliselt ikka odavamalt ööbida ja pigem on hotellikohti üle kui puudu. Lihtsalt, konkreetne üritus oli konkreetse linna/piirkonna jaoks majutuse mõttes "võimsuse piiril".
Tore oli ka see, et pilootide jaoks osutus mõnusamaks koptereid remontida või niisama lennutuskorda oodata klubi väljakujunenud teenindusalal, mis asus ürituse südames, st. välitoitlustamise alal. Seega, erinevalt Northamptonist ei olnud piloodid kogu päevase ürituse vältel traataja ja kurjade turvameeste poolt kaitstud eraldatud alas, vaid ikkagi pealtvaatajatele kättesaadavas "kõneulatuses".
Kuidas võistlus viimastel aastatel arenenud on?
Minu subjektiivse hinnangu alusel on pilootide tase ühtlustunud. Eks tunnistust annab seegi, et piloodid ei kipu enam üksteisest palju eristuma, lennutehnika on kõigil ühtlaselt kõrge. Masters (kõrgeimas) klassis juhtus võitluslennul viimasel kahel päeval vist vaid üks kräss! Samas, "säravate tähtede" puudumine muutis kogu ürituse traditsiooniliste võistluste poole kuidagi liiga rutiinseks ja monotoonseks. Eks seda proovisid siis kompenseerida demopiloodid, kes tundus, et lausa tahtlike ja "publiku poolt tellitud" krässidega hakkama said.
Pilootide tehniline oskuste tase aga on tõesti kõrge.
Seda iseloomustasid sellel aastal eriti moodsad lennufiguurid "blade stop autorotatsiooni" kõrval. Nendeks olid siis flipid ja chaosed sellisel kõrgusel, et labade/sabalabade ja maapinna vahele jäid sentimeetrid või isegi millimeetrid. Paar riivakat ei kutsunud esile kohest krässi, vaid pigem lennuohutuse esisukohalt mõistliku katkestamise mõned-kümned sekundid hiljem. Lisaks kuulusid populaarsuse tippu madal selili hõljutamine, eesmärgiga mitte niivõrd rootori ots vastu maad ajada, vaid labadega veidi kruusa ülesse keerutada. Või 100m pikk selililend/madal möödumine, kus labaringi madalaim koht on samuti paar, maksimaalselt kümmekond sentimeetrit üle "maapinna". St., kui vanasti puudus 3D pilootide lennust täpsus ja pigem tehti keerukaid manöövreid kus ja kuidas juhtus (peaasi, et hakkama said), siis seda seekord väita oleks ilmselt "veidi ülekohtune".
Muidugi seegi kord jäi ruumi ka juhuslikkusele. Selili-autorotatsioon maandumisega rootoripea otsal - ok, normaalne. Aga kui seejuures jääb labadesse veel täpselt niipalju inertsi, et see "hüpitab" kopteri taas jalusele, samas ilma nähtavaid kahjustusi tekitamata. Juhus - loodan vähemalt
Pilootide vanus oli seekord 10 aastast (Alan Barak on vahepeal mõned aastad vanemaks saanud;) kuni 38 aastani, kuid ilma kalkulaatorid abiks võtmata võib väita, et suurem osa Masters (kõrgemas) klassis olid vanuses 15 kuni 20 eluaastat. Ekspertide hulka oli sattunud põhiliselt aga 30..38 aastaseid piloote. Masters klassi madal vanus selgitas ka tõsiasja, miks tuttavaid nimesid oli üsna vähe (Alan Barak, Chen Zafrati, Dominik Hägele, Duncan Osborn, Lukas Riva, Tristan Balege, Luigi Ringi ja veel mõned varem kohatud aga mitte eriti tuntud-tuttavad nimed). Kohal olid ka rootslastest, norrakatest ja taanlastest piloodid nagu Oscar Ohlson, Kim Jansen, Sebastian Duus, Tom-Erik Rolfson, Emil Bentsen ja Eigil Stang Lund.Vene piloote seekord polnud. Pealtvaatajatena olid kohal kümmekond soomlast, kelle hiline registreerumine ka korraldajate tähelepanu äratas vastava konstanteeringu näol ametlikus veebis.
Ääremärkus: kuna palju piloote lendas flybarless elektroonikaga, millest osadel on ka autopiloodi funktsionaalsus, siis muidugi on raske hinnata, mis toimus 100% piloodi, mis osaliselt aga elektroonilise abimehe kontrolli all.
Uued ja traditsioonilised võistlused.
Traditsiooniline võistluste kolmik - ette määratud manöövrid, vabastiil ja muusikasse lend - olid nagu ikka, traditsioonilised. Puudu jäi seekord muusikasse lennu kunstilisusest ja elegantsest tõlgendusest. Põhjuseks ilmselt eelkõige hindamissüsteem, mis nõudis konkreetsete manöövrite sooritamist punktide kogumiseks. Seega, mitte ükski muusikasse lend ei saanud nauditavuselt ligilähedasele tasemele, kui seda olid 2006 aasta Scott Gray või Hiroki Ito vastavad lennud. Samas oli tore näha lisandunud öölennutusvõistlust (Inglismaal polnud selleks öörahu tõttu võimalustki, sest öörahu algas enne pimenemist). Tõsi, ka siin oli probleemiks liigne tehniline esitlus, puudu oli dünaamikat ja - kahjuks ei või Hollandis ka näiteks registreerimata ilutulestikku korraldada, seega osutus asjaosalistele suureks vedamiseks asjaolu, et pürotehnikat täis laetud öölennutuskopter enne vastu maad kukkus, kui raketid lendama hakkasid. Tuleb tunnistada, et hea oli ka see, et raketid lendasid kopterivrakist õiges suunas, sest vaevalt et kopterikildude eest kaistma mõeldud turvaaed oleks ilutulestikukraami vastu nii tõhusaks osutunud. Korraldajatele hea õppetund – teismelised piloodid võivad olla väga leidlikud
See aasta pandi suurt rõhku ka sünkro-võistlusele. Ja ennenäe imet - kui tavaliselt paistis vastavatel demolendudel silma, et piloodid on küll kokku leppinud, mitte aga kokku harjutanud - siis seekord oli päris mitu tiimi, kes ilmselt enne ka harjutanud olid. Ühele paarile (tiim „The Smith Brothers“ – vennad Smithid) oli harjutamisest ka olulist kasu tõusnud, mis isegi mitte teadustajale märkamata ei jäänud. Seega nöögiti neid edaspidi "They have broken the rules. They have practiced. Even more, they have practiced together..."
Demopilootidest
Raquel (Bellot) oskab tõesti lennutada. Teised demopiloodid ka, aga meenutades aastat 2008, kui Raquel esimest korda 3DMastersil demosid tegi, kukkus ta kopter enamasti esimese 5 sek jooksul alla. Aga tegelikult oskab Raquel tõesti HÄSTI 3D-lennutada ja tema päevased demod (kuigi, laupäeval kukkus ESIMENE kopter ka seekord 5 sek jooksul alla;) ja öölennutamine (seekord midagi alla ei kukkunud) olid tõeliselt nauditavad. Öölend eriti, sest erinevalt poiss-pilootidest oli ta ka muusikavalikuga tõsist vaeva näinud
Ahjah – Raquel demos ka lennutamist saatja mitte selja taha, vaid ka pea kohal. Väga efektne ja lisaks õpetlik, sest piisava zoomi olemsolul saab päris hea ülevaate/salvestuse kangide liigutamisest...Mikado oskab V-Stabi süsteeme teha ja need tõesti toimivad hästi ka 20+kg kaaluval semiskaala elektrikal, mida kiputi nimetama "FunScale" klassi esimeseks esindajaks. Mikadol tuleb septembris ka uus veidi pisem skaalakerega flybarless elektrikas müüki.
Robbe turbiinkopter oli vägev ja turbiinmootorile lisatud spetsiaalne turbiin-tossu-süsteem toimis. Hind 300,000 eek ja peale.
Hanseleit demos Rigid kopteri järglast. Kopteri välimus on muljetavaldav – minimaalne kabiiniosa ristlõige, täiesti tilgakujuline kabiin. Sisuliselt meenutab pikka peenikest grafiitvarrast, mille esiots on veidi pundunud nagu mingi taime õiekorv. Kuna praegune mudel on arendanud kiirust 144mph (ca 232 km/h), siis oodati ka kiirusdemo. Silma järgi hinnates lendab uus prototüüp ülikiiresti. Paraku juhtus demoülelennu ajal ka potentsiaalselt kõige ohtlikum õnnetus kogu ürituse ajal. Nimelt jäi teine Hanseleit kiirust demovale kopterile ette, käis imekerge süsiniku murdumise hääl ja 200km/h kanti kihutav kopter jätkas juhitamatult pilootide parkimisala poole kadudes minu jaoks vaateväljalt üsna turvakardina joone lähedal. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.
Kuna aga sõnadest ja staatilistest piltidest jääb 3Dlennutamise edasiandmiseks väheseks, ootame videomaterjali valmimist ja avalikustumust. Näiteks RunRyderis.
Terv,
Ints
