lauri wrote:Ropka wrote:väga pikki aastaid on meil võrgustandard, mis määratleb elektrivõrgu nominaali 1 faasilisena 230V (400V jagada ruutjuur3)
Tänud! Olen mitu korda mõelnud, kumb õige on.
Tean küla kus on 240-250 V pidevalt. Lihtsalt liini algus ja pinge liiga hea. Max nähtud ka 255 ja 260 V !
Hõõgpirnid põlevat rutem maha aga see eest annab a-la 60W-ne pirn ~80W-se valgusviljakuse. Elektrimootorid käivad kiiremini ja teevad rohkem tööd.
Miinuspoolelt: "heleda leegiga põlemine" käib muidugi eluea arvelt nagu ka inimestel
Elektrilennundusega vähegi agaramalt tegelev isend peaks hankima
wattmeetri.
Lihtne multimeeter käib ka aga mõõdab kuni 10A. Järgmine aste oleks selline
lihtne jublakas mis mõõdab kuni 30A. Kui keegi soovib siis mõned olemas 6€.
Ise kasutan
säänest 130A karpi ja väga bro.
Paar tõmmet ja näidud ekraanil. Teine propp otsa, paar tõmmet jne.
Lahjema ESC korral hea madalamaks timmida mootori amprite tarvet. Eri proppidega või puldist gaasi lõpp-punktiga.
Veenduda, et amprid ei ületaks ESC ja mootori soovituslikke piire.
Näitab tarbitud mAh mille järgi hea kalkuleerida lennuaega täisgaasil / poolgaasil...
Testida eri lipode koostööd mis annavad erinevaid tulemusi. Vingem aku hoiab täisgaasil volti kõrgemal = suurem võimsus. Isegi sama mahu ja C numbri juures võib üks pakk toota suurema hunniku adrenaliini kui teine.
Soovitan lisaks meisterdada
köögikaaluga testpink ja saab selgeks mis vehkatsiga konkreetne mootor kõige kauem õhus püsib (efektiivsus). Eri tootja sama tähisega propp annab erinevaid tulemusi.
Ilma jõuallikat testimata lennumasinaid ehitada/muuta on selline hämaras metsas jooksmine. Aga kuidagi nad teevad ja lendavad.
Kasutasin nimelt "voolutarbe" asemel "amprite tarve". "Pinge" asemel "volt" jne. Minuarust algajale lihtsam lugeda.
(Vist on siiani) Sealt ka jäänud verre selline näide.
