Seda siis eeldusel, et tiiva koormus (wingload) on sama, kui originaalil. Igasugu varisemiskiirused jm kiirused sõltuvad eelkõige ikka kaalu ja kandva pinna omavahelisest suhtest.ik wrote:Põhiprobleem on selles,et kui lennuk on näiteks 1:6 koopia,siis õhk on sama mis suurel, mitte 6x tihedam, mistõttu peab mudel liikuma suhteliselt palju kiiremini-
kui päris L-39 varisemiskiirus on u 170km/h ja maksimum 750, siis mudeli vastavad numbrid võiks olla u 70km/h ja 200.
Ivari uus L-39
Raadiod: 35MHz kanal 61 ja 63
2,4GHz DSM2/DSMX
2,4GHz DSM2/DSMX
L-39 jõudis täna (laup) omaniku kätte. Järgmine nädalavahetus plaanitud esmalend. Tõenäoliselt Ridalis või Raadil. Saab olema ajalooline päev. Omanik oli väga rõõmus kui lennuk temani jõudis. Mul oli au oma autos sellist rariteeti paar tundi hoida. 
Oh kui veel kunagi sellega lennata saaks Edu igastahes!
Oh kui veel kunagi sellega lennata saaks Edu igastahes!
...........ootaks vahetuid muljeid omanikult ja tõenäolise esmalennu tegijalt (ainsalt vastava klassi katselendur piloodilt) Marekilt 
Eile oli Ridalis palju sebimist. Päeva oodatuim sündmus oli muidugi Ivari L-39 lend. Isegi päris lennukite kallal lõpetati selleks hetkeks tegevused ja tuldi imet kaema. Algselt oli plaanis, et esmalennu teeb Tarmo - nägi ta ju palju vaeva selle masina kokkupanemisega. Kahjuks ei saanud siiski ta Ridalisse tulla ja nii pandi mulle pult kaela. Eks ma ole ennegi Ivari turbiine katsetanud aga täiskoopia on ikka midagi muud. Rääkimata rahast on hirmuäratav näitaja ka nt lennuki kaal ja ehitamisele kulunud tundide arv. Kõike seda ja väikest tiiba arvestades võttis ikka väheke näpud värisema.
Tuli just mõte pähe - kas ei ole see Ivari lennuk ainuke rattapiduritega mudellennuk Eestis? Igal juhul mängisid need pidurid oma osa esimese katse ebaõnnestumises. Nimelt, kui kõik oli esmalennuks valmis ja ma täisgaasi andsin ei juhtunud suurt midagi, lennuk vaevu liikus paigalt. Ei saanud ju mururaja takistus nii suur olla. Hiljem selguski, et surveõhul töötavad pidurid olid peal kuna ventiil lasi veidi läbi. Peale suurt ajuragistamist leiti, et ainuke võimalus on pidurivoolikud lahti ühendada. Survet kogu süsteemist välja ei saanud lasta, sest muidu ei oleks telik sissetõmmatav/väljalastav. Iseenesest esmalennuks ei olegi vast tähtis aga kardeti, et surveta võib väljalastud telik hoojooksul või maandudes siiski fikseeritud asendist lahti tulla.
Teiseks katseks käisid rattad ringi. Seadistasime veel tüüri käike ja lend võis alata. Meie päralt oli kogu Ridali lennuväli. Ivar juba kahmas suitsu. Joondasin lennuki rajale, tõmbasin kolm korda sügavalt hinge ja lükkasin gaasi "põhja". Hoojooks oli harjumatult aeglane ja mitte väga kiirendav. Ma arvan, et väga mööda ei paku kui väidan, et lennuk jooksis vähemalt 150 m enne kui julgesin nina tõsta. JA TA LENDAS!!! Kõige kriitilisemad on esimesed 10 sekundit, siis on juba selge, kas asi on stabiilne ja lennatav. Endalegi imestuseks ei pidanud ma ühtegi tüüri trimmima. Hoidsin hinge kinni, et mootor seisma ei jääks enne kui piisav kõrgusvaru käes - seda on see mootor enne teinud ja ei ole väga mõnus tunne. Mõne hetkega oli lennuk juba päris kõrgel ja kiirus muljetavaldav. Visuaalne ja heliline efekt kirjeldamatu. Järgnes ringlend ohutus kõrguses. Suurel kiirusel oli lennuk stabiilne ja käitus adekvaatselt nagu iga teine hästi seadistatud mudellennuk. Järgmisena proovisime vähendatud kiirusel tagatiibasid maandumisasendis. Kõik toimis ja lennuk üles ega alla ei kiskunud. Seejärel proovisime telikut sisse tõmmata. See õnnestus osaliselt. Tagumised rattad sai kenasti sisse aga esimene ratas käib L-39 sisse ette poole liikudes ja Ivar arvas, et suurel kiirusel ei jõua surveõhul töötav servo esitelikut sisse tõmmata. Teine variant oli, et survet oli lihtsalt liiga vähe selleks raskeks tööks. Lasin tagumised rattad ka välja ja oligi 5 min piir käes ning aeg maandumiseks. Venitasin finaali päris pikaks ja tulin suhteliselt kõrgelt peale. Võtsin gaasi maha ja üritasin planeerides läheneda. Kõik sujus hästi. Kui lennuk minuni jõudis oli kiirus harjumatult suur aga lennuk vajus jõudsalt. Hakkasin kohtumisnurgaga mängima aga väga suureks seda lasta ei tahtnud, sest tiib väike ja varisemine kerge tulema. Täheldasin veel, et kiiruse vähenedes muutus kõrgustüür tundlikumaks. Enne maad tekkis väike pumpamine, mis mulle tundus on tingitud sellest, et raskuskese on natuke õigest kohast taga. Väikese müksuga ma siiski maha sain ja tänu tugevale telikule ja amortidele jäi lennuk terveks. MILLINE KERGENDUS!
Teiseks lennuks seadistasime tagatiibade maandumisasendi nurka suuremaks, võtsime eleronide expot vähemaks ja täitsime surveõhupaaki. Teise lennu hoovõtt oli veelgi pikem - sattus vist tihedamasse murusse. Lõpuks kiskusin juba jõuga nina õhku ja seda vist suht minimaalse eraldusmiskiiruse juures, sest kohe peale eraldumist tahtis lennuk vasakule tiivale variseda. Lükkasin kõrguskangi ette ja parandasin paremale ning väljusin väikesest varisemisest - see kestis muidugi vaevalt 0,5 sek-i Peale seda sujus kõik juba ootuspäraselt ja telik töötas ka korralikult. Maandusimisel sain kiiruse väiksemaks ja kohtumisnuga veidi suuremaks kui esimesel lennul ja viimased meetrid olid juba päris sujuvad ja oli oodata phmet maandumist aga siis hakkas lennuk veidi vasakule varisema. Parandasin kohe paremale ja vähendasin kohtumisnurka ja lennuki ikka tervelt maha sain aga jälle väikese potsatusega.
Täna hommikul hakkasin mõtlema, et ma siiani ei teadnud mis koormust pidi tiib kandma. Lasin siis Ivaril tiiva üle mõõta ja selgus, et tiiva üks dm2 pidi kandma 350g. PÖÖRANE! Tuletan meelde, et L-39 on siiski ainult üks tiib! Tavaliselt jääb tiiva koormatus meie mudelitel vist alla 100g dm2 kohta.
Vot selline lennuk ja lend. Tänan veelkord Ivarit sellise võimaluse ja närvikõdi eest!
Mõned pildid Ridali kodukalt:
http://www.purilend.ee/v/users/alari/Ridalis131012/
Püüan õhtuks video üles laadida.
Tuli just mõte pähe - kas ei ole see Ivari lennuk ainuke rattapiduritega mudellennuk Eestis? Igal juhul mängisid need pidurid oma osa esimese katse ebaõnnestumises. Nimelt, kui kõik oli esmalennuks valmis ja ma täisgaasi andsin ei juhtunud suurt midagi, lennuk vaevu liikus paigalt. Ei saanud ju mururaja takistus nii suur olla. Hiljem selguski, et surveõhul töötavad pidurid olid peal kuna ventiil lasi veidi läbi. Peale suurt ajuragistamist leiti, et ainuke võimalus on pidurivoolikud lahti ühendada. Survet kogu süsteemist välja ei saanud lasta, sest muidu ei oleks telik sissetõmmatav/väljalastav. Iseenesest esmalennuks ei olegi vast tähtis aga kardeti, et surveta võib väljalastud telik hoojooksul või maandudes siiski fikseeritud asendist lahti tulla.
Teiseks katseks käisid rattad ringi. Seadistasime veel tüüri käike ja lend võis alata. Meie päralt oli kogu Ridali lennuväli. Ivar juba kahmas suitsu. Joondasin lennuki rajale, tõmbasin kolm korda sügavalt hinge ja lükkasin gaasi "põhja". Hoojooks oli harjumatult aeglane ja mitte väga kiirendav. Ma arvan, et väga mööda ei paku kui väidan, et lennuk jooksis vähemalt 150 m enne kui julgesin nina tõsta. JA TA LENDAS!!! Kõige kriitilisemad on esimesed 10 sekundit, siis on juba selge, kas asi on stabiilne ja lennatav. Endalegi imestuseks ei pidanud ma ühtegi tüüri trimmima. Hoidsin hinge kinni, et mootor seisma ei jääks enne kui piisav kõrgusvaru käes - seda on see mootor enne teinud ja ei ole väga mõnus tunne. Mõne hetkega oli lennuk juba päris kõrgel ja kiirus muljetavaldav. Visuaalne ja heliline efekt kirjeldamatu. Järgnes ringlend ohutus kõrguses. Suurel kiirusel oli lennuk stabiilne ja käitus adekvaatselt nagu iga teine hästi seadistatud mudellennuk. Järgmisena proovisime vähendatud kiirusel tagatiibasid maandumisasendis. Kõik toimis ja lennuk üles ega alla ei kiskunud. Seejärel proovisime telikut sisse tõmmata. See õnnestus osaliselt. Tagumised rattad sai kenasti sisse aga esimene ratas käib L-39 sisse ette poole liikudes ja Ivar arvas, et suurel kiirusel ei jõua surveõhul töötav servo esitelikut sisse tõmmata. Teine variant oli, et survet oli lihtsalt liiga vähe selleks raskeks tööks. Lasin tagumised rattad ka välja ja oligi 5 min piir käes ning aeg maandumiseks. Venitasin finaali päris pikaks ja tulin suhteliselt kõrgelt peale. Võtsin gaasi maha ja üritasin planeerides läheneda. Kõik sujus hästi. Kui lennuk minuni jõudis oli kiirus harjumatult suur aga lennuk vajus jõudsalt. Hakkasin kohtumisnurgaga mängima aga väga suureks seda lasta ei tahtnud, sest tiib väike ja varisemine kerge tulema. Täheldasin veel, et kiiruse vähenedes muutus kõrgustüür tundlikumaks. Enne maad tekkis väike pumpamine, mis mulle tundus on tingitud sellest, et raskuskese on natuke õigest kohast taga. Väikese müksuga ma siiski maha sain ja tänu tugevale telikule ja amortidele jäi lennuk terveks. MILLINE KERGENDUS!
Teiseks lennuks seadistasime tagatiibade maandumisasendi nurka suuremaks, võtsime eleronide expot vähemaks ja täitsime surveõhupaaki. Teise lennu hoovõtt oli veelgi pikem - sattus vist tihedamasse murusse. Lõpuks kiskusin juba jõuga nina õhku ja seda vist suht minimaalse eraldusmiskiiruse juures, sest kohe peale eraldumist tahtis lennuk vasakule tiivale variseda. Lükkasin kõrguskangi ette ja parandasin paremale ning väljusin väikesest varisemisest - see kestis muidugi vaevalt 0,5 sek-i
Peale seda sujus kõik juba ootuspäraselt ja telik töötas ka korralikult. Maandusimisel sain kiiruse väiksemaks ja kohtumisnuga veidi suuremaks kui esimesel lennul ja viimased meetrid olid juba päris sujuvad ja oli oodata phmet maandumist aga siis hakkas lennuk veidi vasakule varisema. Parandasin kohe paremale ja vähendasin kohtumisnurka ja lennuki ikka tervelt maha sain aga jälle väikese potsatusega.Täna hommikul hakkasin mõtlema, et ma siiani ei teadnud mis koormust pidi tiib kandma. Lasin siis Ivaril tiiva üle mõõta ja selgus, et tiiva üks dm2 pidi kandma 350g. PÖÖRANE! Tuletan meelde, et L-39 on siiski ainult üks tiib! Tavaliselt jääb tiiva koormatus meie mudelitel vist alla 100g dm2 kohta.
Vot selline lennuk ja lend. Tänan veelkord Ivarit sellise võimaluse ja närvikõdi eest!
Mõned pildid Ridali kodukalt:
http://www.purilend.ee/v/users/alari/Ridalis131012/
Püüan õhtuks video üles laadida.
). Nagu oma lennuk juba.
- Jotejaamad & Toiteplokid parima hinnagaVäga loetav kirjatükk ning katselend Marekult.Ja väga lennatav lennuk Ivarilt.Muidugi ka väga väga hea käsitöö Tarmolt. Nii oleks iga sündmusega kohe hea teha copy-paste ja ajalukku. Ja nagu see tüüpküsimus KAUA LENDAB on sellise katselennu puhul see viis minutit juba terve igavik. See kes on lennutanud esmalendu mõnel vingel isendil teab mida Marek tundis. Olgu see siis oma või võõras. 100% kindel ei saa õnnestumises keegi olla ja siinne seltskond juba teab kellele pult ulatada. Ei lähe ju need asja näppima kes paar korda eelnevalt on sellist asja kõrvalt-kaugelt näinud.