Ma tahtsin jah pigem teada, mida arvavad aerofilmijad mu kaameratööst (õigemini on tegu pigem minu monteerimisega). Kõrge kontrast ja valitud värvidega plaanid päris huupi kaadrisse ei sattunud. Kõik käis ikkagi pildistsenaariumi järgi ja meil oli micro-filmigrupp (ainult mikrofonimees oli poomiga puudu).
Üks hea sõber ja õppejõud (Kanada-eestlane) kooliajast ütles mulle enne surma, et karikatuurid on minu teema ja et Eestis on see tööpõld tühi, ning minu jaoks - ma ei saanud sellega nõustuda ja ei nõustu ka nüüd. Karikaturistid on levinud nähtus. Minu stiil on mõjutatud tugevalt animatsioonist, millega aastaid kokku puutusin.
Seega jah, Salmi ja Hiibusega mina ennast võrrelda ei soovi (Hiibus on muidu tore poiss!), sest esimese stiil on läänes laialt levinud nähtus.
Ma olen muuseas 2005. aastal pärjatud Eesti parima karikaturisti tiitliga (noorte kategoorias) ja hiljem mitu korda ka Hiibuse ja teiste tegelastega konkureerinud. Ega see tiitel mulle midagi ei anna, aga hea on meenutada.
Maaliteosed on teine teema - seal on ruumi fantaasial, kvaliteedil ja detailidel. Nõuab kannatlikust, nagu ka mudelism - mulle sobib.
Ja ausalt: mulle on igasugune kriitika nagu mesi (ka halva sisuga). Aga kui on midagi öelda, siis võiks konkreetselt, mitte paisates õhku küsimärke või nuputamisi, nagu Joker Batmanile.
Selles suhtes olen ma kivist tehtud- üldiselt on hoopis minu ütlemised teistele solvavad ja sellepärast teie teemaväline ei kõigutanudki.
Asjalik jutt tuli ka sekka ja seda hindan! Kriitika arendab - kes vastu ei pea, on nõrk.
Roboti jutt ajas mul turja punaseks pigem seepärast, et see oli suunatud pigem mu modelli vastu (?) ja tõepoolest - tegu on väga erilise ja andeka tüdrukuga, kes ise õpib Tartu kunstikoolis ja joonistab realismi, nagu vana kala. Lisaks on ta väga ambitsioonikas enda moeblogi töös hoidmisega ja see, mis ta teeb, nõuab palju palju pühendumist ja raha, mida tavaline klubitshikk kindlasti ei VIITSI.
Robotteenijatest mina ära ei ütle. Mu laiskus igapäevatööde tegemises nõuab lisakäsi.
