12-13 aprillil toimus Jõhvis rc combat (õhuvõitlus) võistlus. Minul oli au osaleda pühapäeval, kui oli vaba klassi võistlus. Laupäeval olid õhus II MS lennukite 1:12 koopiad. Kuna üritus oli väga tasemel, siis mõtlesin, et kirjutan veidi sellest.
Ma ei hakka lahti kirjutama mis on rc combat jne, seda saate googlist lugeda isegi.
Kuna kuulsin sellest võistlusest ise juba aegsasti enne selle toimumist, siis oli mul ka ettevalmistuse aega ja ma muretsesin endale käest visatava 1 m tiivaga Spitfire mudeli, mis kunagi Kuno oma olnud, siis Andruse käes vedeles ja lõpuks minuni jõudis. Mootori panin samuti Kuno kunagise, mis vahepeal ühe Lõuna Eesti mehe käes oli ja lõpuks minuni jõudis. Lennukit mudisin veel kuni pühapäeva öötundidelgi, kuskil kella 01:30ni. Elektroonika tundus töökorras aga mootorit ei hakanud teatavatel põhjustel öösel testima
Kell 8:30 oli äratus ja kell 11:15 olime Anatoliga juba Jõhvis. Ilm oli sitt - nagu võistlustel ikka.Võistlus pidi algama kell 11 aga kuna eelmine päev oli palju kaotusi (kokkupõrked õhus), siis osalised olid eelneval õhtul korralikult alkoholi tarbinud ja uni pikem. Kella 12ks olid enamus siiski juba platsis ja kuskil poole ühe ajal alustati esimeste lendudega. Selleks hetkeks oli mul juba esimene test-lend tehtud ja kõik toimis: Vanalt saadud vasutvõtja, Kuno vana mootor ja kõik muu ka.
Osavõtjaid oli tosina jagu. Enamus loomulikult kohalik rahvas aga imestama pani see, et viitsiti kohale tulla Venemaalt ja Lätist isegi.
Ah ja! Enne kui unustan. Jõhvis on super tingimused mudelistidele. Vana lennuväli (muru kattega), sarnane Viljandi lennuväljaga täiesti nende kasutada ja linna lähedal (2 km vmt). Õnnelikud inimesed
Lennati kahes grupis 3 vooru ing lõpus finaal. Ehk siis 6 lennukit korraga õhus 10 meetrised lindid sabas. Vaatepilt ja hääl oli vaimustav. Mind loositi loomulikult esimesse gruppi ja seega pidin tundmatus kohas vette hüppama
Õnnega pooleks õnnestus isegi start, mis nägi välja nii, et lennukid seisid pilootide sektrois ja piloodid oma 20 m eemal kambas, seejärel anti vile ja kõik tormasid oma lennumasinate juurde, et neid käivitada ja õhku visata See oli lahe. Minule tegi ära aint üks ja ainuke elektrikas 
Alguses ei saanud ma mõhkugi aru kuhu lennata ja mida teha aga minuti-kahe pärast pikeerisin juba mõnuga Väga tähtis osa oli ohutusel. Pilootidel ja kohtunikel olid kiivrid peas, mis on sellise võistluse puhul ka arusaadav, sest crashe õhus oli tihti ja alla kukkuv lennuk on väga ohtlik. Peale selle pidi kinni pidama ka lennualast. Pealtvaatajad seisid 50 m eemal ja autod umbes 75 m eemal.
Võistlus oli vaatemänguline. Erilist eufooriat tekitasid muidugi kokkupõrked. Imelikul moel minu lennu ajal ühtegi ei toimunud. Peamine eesmärk oli vastase lindi lõikumine, mis pole üldsegi kerge arvestades kiirusi ja objektide laotust suht suurel alal. Minu lend oli vägagi edukas kuni pidi hakkama maanduma, sest kütus hakkas vist otsa saama. Kahjuks tegin lolli vea ja läksin rajale pöörates liiga järsu kurviga vastu tuulde, mille tulemusena varisesin läbi ja kukkusin nina ees maasse
Sellega lõppes minu osavõtt, pisut kurvalt aga samas kogemuse võrra rikkamalt.Ülejäänud voore me vaatama ei jäänud, sest külm tuul ja vihm tegid oma töö.
Järgmine etapp on 22 juunil, ehk minu sünnal.
PS! Üks F3A võitlus Juulis on see aasta minu korraldada ja ma kaalun tõsiselt seda teha seal.
Tulemused, pildid:
http://www.funpilot.ee/rus.htm
Õhtul lisan oma tehtud pilte ka.
Kas lõppes päris ära või jäi veel midagi parandada?Ilmselt on selle ala harrastamisel õige mudelitüüp sama,mis ohitategi puhul-kerge lihtne vaidtiib.Lähed võistlema,viskad auto pagasnikusse nii 10 mudelit umbes,pärast teed kerge lõkke ja lähed vile huulil uusi mudeleid viilima.Mõnel pildil oligi juba midagi sellist näha.Ka Koljal oli kunagi Haapsalus üks selline-oligi päris ohikast aretatud.Kahjuks selle lennuki ajalugu lõppes kõrgustüüri lagunemise tõttu üsna kurvalt,aga nähtud lennud olid muljetavaldavad.
